Armastus hädaolukorras

 

Sari „Moodne aeg“ on üldjuhul üks minu lemmikutest, seega ei tekkinud  Daniela Krieni „Armastus hädaolukorras“  ilmumisel üldse kahtlusi, et seda ma lugeda ei tahaks.

Viis naist, viis elulist lugu, mis kõik on nagu omaette lood, aga põimuvad siiski elujooksul tekkinud kokkupuutepunktide kaudu. Igale naisele veeretab elu ette iselaadi katsumusi, millest mõni on katastroofiline, mõni ainult väike konarus teel, kuid erineva raskusastmega katsumustesse võib suhtuda ühtemoodi valulikult, see sõltub vaid valulävist. Paula oli pealtnäha õnnelikus abielus, aga kui sureb laps, on selle leinaga raske toime tulla ja Paula valib enesehävitajaliku tee. Judith on arst, kes soovib oma ellu meest, kuid tema soov mitte sünnitada, seab kaaslase vajaduse kahtluse alla. Brida on kirjanik, kes tunneb end pere rüppesse aheldatud ja ei leia enam loomingulist väljundit. Malika on viiuldaja, kelle šansid edule, lapse saamise soovile katkevad siis, kui mees ta maha jätab. Jorinde on Malika õde, kellel on kõik see, mida Malika oskaks paremini hinnata.

Väga hästi kirjutatud lood, kus kedagi ei mõisteta hukka, iga naine toimib omas kestas nii nagu oskab. Need lood lahkavad naiseks olemist, mehe toe vajadust erineval moel ning aitava mõista naise rolli ühiskonna laiemalt. Kas naine peaks valima karjääri ja sünnitamise vahel; kas peremudel pärsib loomingulisust või annab vabadus rohkem ainest; kas naise valik saab olla vaid vahetada kutsumus kohustuste vastu; kas üldse on õigus kedagi hukka mõista, kui ta toimib mõnikord teisiti, kui ühikond tolereerib? Sellised mõtteid tõi see lugmine. Mulle meeldis väga neist lugudest osa saada, sest need olid hästi elulised, tundlikud,  nii erinevad, nagu ei saagi kaks elu kunagi ühesugused olla.

Lugesin n.ö ühe soojaga, sest lihtsalt ei raatsinud midagi muud enne ette võtta, kui raamat läbi. Ja nüüd, kui olen lugenud ja paar päeva nende lugude üle mõelnud, siis mõjub raamatust leitud mõttetera kuidagi eriti otsekoheselt. Tahaks ju kõike, aga inimvõimetel on kahjuks piirid ja on loomulik, et mõni naiseks olemise tahk peab kannatama, jääma puudulikuks.

Kas naine tõesti arvas, et võib saada kõik, ilma loobumiste ja piiranguteta? Kas ta uskus tõsimeeli, et võib võtta lapsed ja kunsti ja kultuuri ja sõbrad ja mehe ja seksi ja aja lugemiseks ja aja logelemiseks ja spontaansed pagemised ja kes teab mida kõike veel, selle eest lõivu maksmata? Lk 130

Kirjastus: Varrak, 2021

229 lk