Nagu jätkuna Celeste
Ng raamatu „Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“ teemale lugesin Amy Chua „Ematiigri
võitlust“. Lastekasvatamine on omamoodi keeruline ülesanne, milles on väga palju
nüansse, ja need teiste lood panevad mõtlema enda tehtu või tegemata jätmiste
üle. Amy Chua on õigusteaduste professor ning raamat on tema päris kogemustest.
Amy sõnul erinevad
lastekasvatamise kultuurid Aasias ja Läänes totaalselt. Lääne kultuur soosib
vabakasvatust, lapse arvamust, sundimatust, Aasia kasvatusmeetodid seevastu
hõlmavad rohkem sunnimeetmeid ja on Lääne kultuurist veelgi rohkem edule
orienteeritud. Amy on abielus juudirahvusest mehega ja neil on kaks kena
tütart. Tütred on andekad ja neile sisendatakse päevast päeva tubliolemise vajadust.
Tüdrukud harjutavad päevas tundide viisi klaverit ja viiulit. Ema pühendab
laste õppimise ja harjutamiste jälgimiseks tohutult palju aega, energiat
sundimiseks, palkab parimaid õpetajaid, suunab erinevatele konkurssidele, et
tütardest saaksid maailma parimad. Paraku läks nii, et ühe tütre peal meetodid
töötasid hästi, teise puhul aga mitte.
Minul oli neist
lastest igal juhul kahju. Parafraseerides Eesti filmiklassikuid ütleks, et need
tema meetodid on mulle vastuvõetamatud. Kindlasti peab sundima, aga kusagil on
piirid, või siiski ei ole? Kohati tekitas see lugemine ka tunde, et selline
pressing õigustab end. Kui laps on saanud eduelamuse just tänu sundimisele, on ta
siiski lõpuks tänulik selle sundimise eest. Ilma peale käimiseta tuleb
loobumine vast kiiremini? Samas on selline lapse pidev kontrollimine,
küsitlemine, peale pressimine ka klass omaette oskust ja tahtmist. On väga
raske mõelda, et mis see õige on. Võib olla minu enda lastest jäid kasvamata
andekas flöödimängija, raamatuillustraator ja kitarrivirtuoos sellepärast, et
minus ei olnud sundimise jõudu?! Igatahes pakub see raamat mõtteainet.
Kirjastus: Postimees, 2021
193 lk
No comments:
Post a Comment