Ta tuleb

 

Katrin Johansoni varasemad romaanid olen kõik läbi lugenud, ja kuigi ma lühijuttude fänn tavaliselt ei ole, siis seekord võtsin nad lugemiseks.

Kümme lugu, kus on viis meest, viis naist, ja mis moodustavad teatud mõttes omamoodi läbilõike ühiskonnast. Igal neist kandamiks  elupagas, kus on omad kogemused, eluõnn ja –õnnetused, karma või saatus. Üks on kõigil ühine – surm on silmapiiril või silmapiiri taga, aga puutumata ta ei jäta. On ju nii, et kui on sünd, siis on ka surm, kuid kunas, millistel asjaoludel, millal ta meid külastab, see on meil õnneks teadmata. Neis lugudes terendab vikatimees erinevates situatsioonides. Kui ühest olukorrast pääsed, võib tulla teine ja kui teist ei tule, võib tulla esimene tagasi. Ta võib olla ootamatu või oodatud, kuidas keegi suhtub.

Mulle läksid need lood väga korda, neis oli see miski, mis pani mõtlema, ja ausalt öeldes kulges mõni lugu ka minu vaimse taluvuse piirimail. Siiski see asjaolu ei vähenda nende meeldimist. Selline piiripealne lugu oli Jackist. Kui mängu tulevad loomad, siis süda heldib kuidagi eriliselt ja kahjutunne on ka topelt suurem.

Ei ole taaskehastuseks kaotatule, sest ei saa olla aseaineks sellele, mis ei hävi, mis jääb alatiseks alles. Lk 150

Suurepärane!

Kirjastus: Varrak, 2021

150 lk