Pilk jääb praeguses maailma keerulises olukorras peale raamatutele, mis kajastavad mingilgi määral ükskõik kumma sõja osapoole elu. Nii jäin lugema Julia Phillipsi „Kadunud maa“ tutvustust, mis lubab viia lugeja Venemaa kirdeossa, Kamtšatka poolsaarele.
Ühel augustiõhtul kaovad Kamtšatka poolsaare rannalt kaks väikest tüdrukut. Uurimine ei vii mitte kusagile. Keegi midagi küll nägi, kuid sellest ei piisa. Selgub, et aastaid tagasi on sealt veel üks tüdruk kaotsi läinud, kelle kadumine keerati uurimisorganite poolt mittekriminaalseks. Nii elavad inimesed teatud hirmu ja kaotusega, sest kunagi ju ei tea. Raamat teeb aastale ringi peale, algab augustiga ja lõppeb juuliga, s.t iga peatükk on ise kalendrikuu, mis viib tüdrukute kadumist ajas üha edasi.
Väga omamoodi raamat oli. Tüdrukute kadumine eeldaks kriminaalset lugu. Tegelikult see kadumine jäi vaid suuresti faktiks, pigem koondub selle kadumise ümber palju muud elu. Siiski raputab ja hirmutab see sündmus kogu sealset ühiskonda. Minu arvates oskas autor meisterlikult portreteerida inimest. Ta toob inimese ootusi ja lootusi kuidagi eriliselt välja. Mulle meeldis, et iga peatükk on nagu omamoodi novell, mis mingit otsapidi haakub eelmisega. Ning lisaks muidugi Kamtšatka loodus, Petropavlovksi linn, millest ei loe just sageli. Sealne piirkond on põimunud põlisrahva (korjakkid, itelmeenid, eveenid) ja vene kultuuriga ning sellest põkkumisest ja kultuuriliste erinevuste taustaga on see lugu samuti läbi imbunud. Ning lisaks ka nõukaaegset taaka ning tänapäevast elu, mil külad tühjenevad sealgi ning vanadest traditsioonidest tuleb kümne küünega kinni hoida selleks, et need ei häviks. Nii et kokku tuleb selline omamoodi kombo, mis teeb lugemise nauditavaks.
Kirjastus: Postimees, 2021
372 lk
No comments:
Post a Comment