Margarita

 

Anni Kytömäki „Margarita“ köitis mind juba raamatupoes ning sattus seega lugemise plaanidesse. Tavaliselt ma nii paksu raamatu valin lugemiseks üsna pika hambaga, aga soome kirjandus on minu veretüübile väga sobinud ja ega ma ei tahtnud paksuse pärast nüüd lugemata jätta.

Kui hakata lühidalt süžeest rääkima, on see üsna keeruline. Sündmuspaik on enamasti 50ndate Soome, peamiselt Helsingi, aga ka Vehkasalo ümbrus. Raamatu keskne tegelane on Senni, noor naine, kes teeb suveturistidele sanatooriumis massaaži. Üks vihmane öö muudab tema elukäiku kohe väga. Naine on väga tundlik ja oma natuurilt ning mõttelaadilt sulab ta loodusega ühte. Mikko on sõdur, kes ei pane pingele vastu. Antti on looduse mees, kelle võimuses on otsustada sõjajärgsel perioodil metsade püsimise või hävimise üle.   

On sõjajärgne periood, mil elu hakatakse taas vanadesse või ka uuematesse rööbastesse pöörama. Kuid ega kõik ei suju ideaalselt. Levib lastehalvatus ja päevakorral on küsimus, kuidas juurida välja ohtlik viirus, mis halvab laste ja ka täiskasvanute kehasid?! Inimeste psüühikad on sõjas kannatada saanud, kuidas neid vabastada painajast? Kuidas kaitsta selle naise üsa, kelle keha ja vaim ei kanna lapsekandmise koormust välja? Ulatuslikud metsad peavad hakkama raha sisse tooma. Samas on ohus ebapärlikarbid, mis elutsevad neis ürgsete metsadega ümbritsetud jõgedes. Kuidas neid kaitsta? Need ja paljud teised küsimused on selle loo teema.

„Margarita“ on hästi tundeline ja hinge pugev raamat. Üleüldse on raamatus väga ootamatud pöörded ja käigud. Kõige foonil hõljuvad ka möödunud sõja mälestused. Sõda ju siin otseselt enam ei ole, aga mingi õud või äng on veel õhus ja sellest ka raamatu toon. Või võimendab seda tooni meie Ukraina lugu. Igatahes pisut ängistas see lugemine, aga samas muidugi meeldis. Meeldis just looduse tunnetus, metsadega ühte hoidmine, veevoolu tajumine, märkamine, meeldis see sensitiivsus, kuidas Senni maailma tajus, kuidas ta iseennast tajus. Nii et mingil määral üsna samad teemad, mis tänapäeval puudutavad: viirused, sõda, metsade hävimine ja kõige selle keskel me siiski ju elame, hoolime ja armastame.

Natuke Eestit oli selles raamatus ka, mis on nagu armas pärl kogu jutu keskel: Ööl vastu hommikut võtab mets ka ükskord seisukoha. Veidi üllatuslikult on see mähkunud Eesti lipuvärvidesse: sinistesse ja mustadesse varjudesse ja valgesse kuuvalgusesse lk 210.

Kõik peaks maad harima, siis valitseks maapeal rahu, nii me mõtlesime. Kellelgi poleks aega sõdida, valitsejadki ei saaks oma põllutöödelt ära tulla, kui valitsejaid siis üldse olekski. Ja nad oleksid vähemalt arukad, kui alluksid seadustele lk 464

Juhus on halvem kui saatus. Saatuse vastu ei aita midagi, juhuse pärast võid ennast ja teisi lõputult süüdistada lk 163

Kirjastus: Vesta, 2021

581 lk