Tolm ja tuul

Eeva Park „Tolm ja tuul“

Kirjastus: Varrak, 2006

360 lk

„Tolm ja tuul“ on autobiograafiline perekonna lugu, mis on pandud ilukirjanduslikku vormi, s.t nimed on muudetud ning tausta juurde lisatud, kuid  tegelased on äratuntavad ja sündmused aset leidnud. Lugu algab enne sõda ning jõuab välja pärastsõjajärgsesse aega. 

Inge kasvas üles väikeses külas Ojaorul, kust elu viis edasi pealinna. Kaspar Unt on kommunist, kes näeb naises oma tulevast ning pingutab selle nimel piisavalt palju, et Inge nõustuks temaga. Mees tekitab Inges õudu ja armastust ühteaegu, siiski mehe pingutused kannavad vilja ning koos elatakse üle sõda, sünnivad lapsed ja selle liiduga peavad leppima ka Inge vanemad. Ajad muutuvad, suhted muutuvad, lapsed kasvavad, kuid pärituoluga seotud paigad lähevad ka järgmisele põlvele korda.

Tegelikult on keeruline öeldagi, kellest otseselt see lugu pajatab, sest fookuses on ühe pere liikmed eri aegadel. Kuid kindel on, et Eesti ajaloo taust on tugev, oma juurte ja koduigatsuse taust ning ka inimestevahelised suhted on samuti esirinnas. Tegelikult oli see Undi perekond üsna kummaline.  Ema näis muretu, laste probleemidesse üleliia muretsevalt ei suhtunud, pigem oli tema hoiak nende ohjes hoidmise asemel selline, et küll elu neid nagunii ükskord õpetab. Samas ta armastas oma lapsi. Nartsissistlikule isale olid naine-lapsed nagu staatuse sümbol, kellest ta küll hoolis, kuid endast ja oma rollist väljaspool kodu hoolis ta rohkem. Koduseinad on need, mis näevad ja kuulevad, kuid varjavad.

Väga sisutihe raamat, millel on ka teatud igatsuse maik olemas, kuigi elu ei näidata siin üleliia traagilisena.  Ma ei ole Eeva Pargilt midagi varem lugenud, seega oli see raamat väga meeldiv avastus - iga lugemise hetk oli väga oodatud, sest tahtsin ju teada, kuidas Ingel läheb, mis Mirjamist saab ja kuhu need Undi lapsed välja jõuavad. Igatahes soovitan!

 

Taevas on ikka puhas ja sinine, tee mis sa siin maapeal teed lk 143