Kurbus kummaline tunne. Killuke päikest jahedas vees

 

Francoise Sagan „Kurbus kummaline tunne“

                           „Killuke päikest jahedas vees“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Seitam

Kirjastus: Varrak, 1995

215 lk

„Kurbus kummaline tunne“: 17 aastane Cecile ja tema elumehest isa elavad lõbusat elu. Nende huumorisoon ja muretu meel klapivad hästi. Isa on naiste lemmik. Kas on see isa soov pakkuda tütrele ontlikumat elu või siis on tal tahe endal muutuda, kuid intelligentne Anne´i tundub olevat parim partii mehele, seda enam, et ka Anne´i näib armastavat isa. Siiski ei sobi tüdrukule Anne´i kasvatusmeetodid ning ainuke võimalus on suhet takistada omal moel. Kuid kas kellegi õnnetus saab muuta õnnelikuks?

Jaa, see kurbus on kummaline tunne. Ühel hetkel on soov ja teisel hetkel võid seda soovi kibedasti kahetseda. Kurbus võib väljakasvada kättemaksust, soovist koht kätte näidata ja lõppeks ju rõõmu ei ole.Inimmõtlemine pole alati üheselt mõistetav. Igatahes ajastu- ja seisusetruu novellilik lugu, mis ilmus 1954. aastal, mil autor oli vaid 17-aastane.

Kui ei olda kohustatud teiste puudusi kõrvaldama hakata, on nendega lihtne harjuda lk 61

 

„Killuke päiksest jahedas vees“ viib aastasse 1967. Gilles on depressioonis, elujõudu ei ole ning seda ei paku talle ka tema kallim Eloise. Mees sõidab Pariisit ära õe perele külla. Seal kohtab ta Nathaliet, kes toimib mehele ravimi eest. Abielus naine armub Gillesi ning tundub, et üksteisele ollakse see päästev õlekõrs.

Lootuse kiiluvees võib ju sõita, aga kui tunne on vaid petlik illusioon ning lahendust ei otsita õigest paigast, läheb nii nagu läheb. Igatahes on siingi suured ja üllad tunded mängus, samuti pettused ja valed ning kogu see nõrkuste plejaad, mis inimeses peidus on, kui ta selle valla laseb.

Mulle Sagani stiil väga sobib, sest selles on prantslaslikku suursugusust ja kerget minnalaskmist ning ka sügavaid sisevaatlusi. Ladus ja tõmbav. Lugude lõppudega ta just lahke ei ole, aga seekord sedamoodi.