Friday, July 11, 2025

Lõikejoon



Carolina Pihelgas „Lõikejoon“

Kirjastus: Lünk, 2025

112 lk

Liine kolib suveks maale Tsõriksoole, oma vanavanemate koju, et mõtteid koguda ja edasise suhtes selgusele jõuda. Tühjana seisva maja ümbruses surub loodus end üha rohkem peale, sellega tegelemine on naisele teraapia eest. Samas ei mõista tema lähedased selle talu fenomeni, nagu ka naabruses asuv polügoon, mis tuletab end laskudega pidevalt meelde. 

Õhuke ja paljuütlev raamat. Iga lause on pärl ja neist paljusid lugesin mitu korda. Alati ei ole vaja kirjutada paksu romaani, mõnikord teeb teksiilu ja sügavus raamatu suureks. Nii et „Lõikejoon“ oli minu jaoks lugemiselamus. Selles on seletamatu igatsuse maik man. On ju sageli nii, et tahaks peita end selle maailma halvema poole eest, aga samavõrd nagu ootaks, et sind leitaks. Selline tunne jäi minusse Liine lugu lugedes. Kõik need tema sisemised heitlused, lapsepõlve taak, suhted ja tähelepanekud olid ustutavad, tõetruud ning ka äratuntavad. Nagu ka see kirjeldatud olukord laskepolügooni naabruses elavatele inimestele.

Igal juhul soovitan! 


Need üksindused, millega olen terve elu koos elanud, erinevad praegusest nii mitmel moel – minu üksindus nüüd on natukene kergem, selle on igatsust ühenduse järele, aga pole püüdu olla meele järele... lk 34

Kujutluse hävimine on enamasti hirmsaim osa lahkuminekust lk 40



No comments:

Post a Comment