Sofia Lundberg „Viimane hingetõmme“
Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp
Kirjastus: Rahva Raamat, 2025
417 lk
Hanna on maailmakuulus kunstnik, kelle lapsepõlv
möödus kasuperes. Tüdruk oli jäänud oma vanaisa kasvatada juba päris beebina. Vanaisad
aga ei kesta igavesti ning laps sattus naabriperre, kuhu oli asunud elama lastetu,
kuid lapsi sooviv abielupaar. Hannast sai alguse Ingridi kasuemaks olemiste
jada. Kui nüüd kunstnik Hanna viib uue
kunsti muuseumisse näitusele ühe vana kummuti, on see pettumus vaatajatele. Samas
on see kummut oma detailidega nagu naise elusaatuse sümbol.
Lihtne lugemine tõsistel teemadel. Lahatakse ju ikkagi
laste hülgamise, probleemsete vanemate elusid ning neid tagajärgi, millega
peavad need hüljatud tegelema. Igaüks ei tule selle valu ja leinaga, mil ema sind võtab ja taas jätab, toime. Minu arvates on see ka keerulises olukorras
toimetulemist õpetav lugu, ning kuidas läbi raskuste ikka minnakse oma sihtide
poole. Nii kasuema kui ka laste vaatenurgast. Muidugi on see paremini
toimetulek tugevamatele natuuridele. Ka nõrgemad on loosse haaratud, seega nagu
päris elu. Lugu kätkeb ka saladust, mis tuleb ilmsiks raamatu lõpus.
Nii et põnevust jagub.
Igal juhul soovitan! Lihtne suvine lugemine 😊
Mõnikord
langeb ta maale.
Öötaevas
Kärgatuse
või
tasase silitusena,
mis
uputab kõik aeglaselt pimedusse.
Varjab
väikestel vaatevälja.
Neil,
kes juba teelt eksivad.
Põletab
hinge kriimud,
kui
nad vaevaliselt ülespoole ronivad.
Need
väikesed.
Kerge
on pimedas kukkuda.
Komistades
häbist läbi minna.
Siruta
mõnikord käsi,
sa
ju saad?
Valgusta
nende teed südame jõuga.
Nii,
et nad jälle tõusta suudaksid.
Need
väikesed.
No comments:
Post a Comment