Mõnikord on hea, kui lapsel on vaja kirjanduse tunniks lugeda, siis satun ise ka lugema. Nii jõudis minuni teave raamatust Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“.
Mõne inimese elu
kohal istub küll koletu ebaõnn, kuidas muidu on võimalik saada perre kaks raske
puudega poega. Oma poegade, Thomase ja Mathieu isaks olemisest Fournier selles
raamatus kirjutabki. Ta teeb seda kergelt haarava päeviku vormis. Kui lapsel on tugev vaimne ja ka teatud kehaline puue,
siis jääb lapsevanem paljudest asjadest siin maapeal ilma ja tunneb end läbikukkununa,
ebaõiglase saatuse soosingu ohvrina, tunneb end ilmajäetuna kõigest ilusast,
mis käib kaasas tavalapse kasvatamisega. Samas jääb ta ka teatud muredest ilma,
sest tema ei muretse koolihariduse, elushakkamasaamise, peol esinemiste,
sõpradel külaskäimiste… mitte millegi sellise pärast, mis kehtiks tavalapse
puhul.
Need, kes pole kunagi kartnud, et võivad saada
ebanormaalse lapse, tõstku käsi. Mitte keegi ei tõstnud kätt. Kõik mõtlevad
sellele, nii nagu mõeldakse maavärinale, nii nagu mõeldakse maailmalõpule – see
on asi, mida juhtub ainult üks kord. Minul oli kaks maailmalõppu. Lk 8
Hingekriipivalt kurb on see raamat, sest kui
mõtteski proovida panna end selle isa olukorda, siis ma ei taha seda teha. Samas
suhtub autor paratamatusse ka teatud huumoriga, küllap teeb see tema elu
kergemaks. Loodetavasti must huumor on teda aidanud.
Õnneks ei saa
vähemalt koolis keegi nende üle naerda. Nemad nimelt ei lähegi kooli. Lk
68
Kirjastus:
Loomingu Raamatukogu/2012
102 lk
No comments:
Post a Comment