Kristiina Ehini
ümber on selline salapärane fluidum, et kõik, mille ta loob, muutub
ihaldusväärseks ja sellest tahad meelsasti osa saada. Ja ega tema viimase
luulekoguga teist tunnet ei tekkinud: raamatu ilmudes võtsin raamatu lugemisplaani.
Väliselt habras
naine valutab südant maailma toimimise pärast, eestluse pärast, lihtsalt mehe
ja naise pärast, kõige pärast, mis meelel. Ja tema näilise tundlikkuse juures
on tal meelel üsna palju. Nii on ta vorminud värssidesse oma esivanemate lood,
kadunud ämma loo ja isegi tänase, muutunud maailma olukorra. Teeb hädaabikõne
peaministrile, kurdab metsade hävitamise ja Rail Balticu üle. Kohati on see luulekogu
nagu isiklik mälestuste raamat, samas aga ka kogu Eesti rahvast puudutav
raamat. Ma arvan, et sõnad lihtsalt
voolavad temast välja ja see on eriline oskus. Luulekogu teeb meele
härdaks ja paneb kaasa mõtlema, ilus ja valus ka. Janu on tõesti igas ajastus
üks ja see sama.
136 lk
No comments:
Post a Comment