Andrus Kivirähki juubel sai minu poolt ka tähistatud, nimelt võtsin lugeda
tema „Puulased ja tohtlased“.
Kõik see lugu saab alguse Balti keti ajal, mil ühes ketilõigus on tükk
tühja maad. See maa tuli muidugi täita, mis kett see tühimikuga oleks, ja
selleks et see maa täidetud saaks, puhuti puuhalgudele elu sisse.
Kui ma Kivirähki loen, siis mõtlen küll alati, kuidas ta oma lugu trükkides
naeru pugistab ja aina vinti juurde keerab, nii muhedad on need lood. Samas on teemad
tõsised ja aktuaalsed. Absurdisegune huumor teeb aga tõsisegi teema kergemaks
ja pisut naljakakski. Need puulased ja tohtlased sobituvad kuidagi igasse aega.
Ka tänapäeva, mil meil on niipalju tegemist teistsuguste inimestega: pagulased,
meist erineva nahavärviga inimesed, omasoo armastajad jne. Mulle meeldis väga.
Kivirähk oskab kuidagi kergelt pugeda teemasse ja siis lajatab otsesõnu nii
eluliselt, nii täpselt, et saab vaid kaasa noogutada ja tõdeda: on jah nii.
Kirjastus: EKSA, 2020
61 lk
No comments:
Post a Comment