Jälle krimi
lainel. Seekord Prantsuse autor Michel Bussi.
Mees, naine ja
nende kuue aastane tütar veedavad
puhkust Reunioni saarel. Kõik näib parimas korras, kuid ühel päeval kaob naine
ning juurdluse märgid viitavad süüdlasele, abikaasa Martialile. Mida teha,
kui näid ilmselge süüdlane`? Mees valib põgenemise tee, haarab kuueaastase Sofa ja üritab kaduda. Põgeneda
saarelt näib olevat võimatu missioon, sest saar ju. Pagemisteele jäävad laibad ja muidu ohtlikud
olukorrad. Kas see kõik ikka täpselt nii on nagu näib, see küsimus on kogu aeg
õhus ning paneb raamatu järele haarama.
Krimi on ikka ja
alati teada valik, sest miski on enne lugemist selge - keegi tapetakse, keegi
on süüdi ja üsna sageli on keegi ka süüdi lavastatud. Selles loos tapetakse aga
inimesei nagu kärbseid ning lugu keerab sedapidi, et raske on veenduda mehe
süütuses, kuigi süüdlase muljet ta kogu aeg ka ei jäta. Krimi on nagu riknenud kapsas,
ikka kiht kihi haaval lähened söödavale osale. Eks selleski loos neid kihte on,
mis süüdi või süütusekihte avavad ning ühtlasi võtavad üsna hästi oma võimusesse. Samas see krimikiht ei eristu millegi
poolest, on kurikael, on kannatajad, on mineviku saladused, on ootamatud
takistused, mingit peadpööritavat seiklust ei arenenud. Minu jaoks oli parim osa raamatust Reunioni saare loodusekirjeldused.
Isegi klõpsisin google lahti ja kogusin veidi infot. Kutsuvalt on seda saart
kirjeldatud küll: väike, mägine, lopsakas loodus, vulkaaniline ning natuke
Havai sarnane, suurepärane matkajate paradiis.
Kirjastus:
Varrak, 2022
328 lk
No comments:
Post a Comment