Raevukas lesk

 

Mitmed soovitajad panid haarama Minna Lindgreni „Raevukas lesk“ järele. Need soovitajad kiitsid muhedat huumorit, ja suutäis naeru kulub alati ära.

Seekord siis vananemise teema. Ullis on elanud kogu oma elu pealtnäha viksilt ja viisakalt, samas sisemise rahuloluga ei ole nüüd, mil aastaid on 74, kõik hästi. Ta kahetseb elus tehtud valikuid – ei ole hingekosutav olla 12 aastat põdura abikaasa hooldaja, seda enam, et see abikaasa ei pakkunud erilist lähedust ka siis, kui ta oli veel noor ja terve. Nüüd vanuigi, mil abikaasa surnud, tunneb naine, et pole õieti elanudki ning otsustab sellega algust teha nüüd. Kust aga alustada? Esmalt tuleb üle vaadata sõprade list ning kuidagi teha selgeks lastele, et veel ma ei ole seniilne ja ei vaja hooldekodu. Isegi selles vanuses võib olla elul varuks nii mõndagi!?

Oli küll humoorikas raamat, kohati oli ikka väga üle võlli keeratud see lugu, võib olla isegi liigagi suurte liialdustega, mis kohati ka labasusse kaldusid. Aga mõtteainet jagus! Mida on vanal inimesel oodata, kas ainult surma? Vanadusega kaasnev ei näi just lust ja lillepidu, aga elusast peast ei peaks ka surema, s.t ennast ei peaks tabudega piirama siis, kui käed-jalad terved, mõistus korras, vaim virge. Kindlasti on olemas igal see miski, mis silmad särama ning mõtte tööle paneb. Olen varemgi mõelnud, et miks on mingid olukorrad, riietus, lollitamine, tantsimine jms vanainimses jaoks kohatud. Raamatus mingid ekstra coolid kohad ju kohatud näisid 😊 Kui vanainimene tantsib twisti miks see nüüd siis nii naljakas on, või mis muudab miniseeliku vana naise jaoks ebasobivaks? Võib olla oleks elu ikkagi lõbusam, kui nii palju tabusid ühiskonnas ei oleks.

Igatahes raamat oli loetav. Huumorit armastavatele vanainimestele soovitaks küll, kui aga selle naljasoonega on kehvasti, siis parem jäetagu lugemata.  

Kirjastus: Pegasus 2022

251 lk

Lõpetuseks tore vanainimese disko