Pärast väiksest Setomaa reisi lugesin läbi Annela Laaneotsa Minu Setomaa. Kui esialgu mõtlesin, et oleksin pidanud ikka enne reisi lugema, võib olla saanuks raamatust mõne teadmise selle kohta, kuhu minna ja mida vaadata, siis nüüd, pärast lugemist tõden, et raamat reisiinfot ei jaga. Annela kirjutab peamiselt oma ülembsootskaks olemisest. Palju lehekülgi on pühendatud pealinikule, kas selle kandmine on või ei ole vabaabielus olevale inimesele kohane. Samuti sootskaks olemisest, selle n.ö töö koormusest jms. Ta on uhke oma Setomaa üle ja on viinud Seto kultuuri laiematesse massidesse. Selle sootska ametiinfo eest olen tänulik, sest kuidas ühest noorest naisest kujunes tiitlikandja, oli tegelikult põnev.
Kuna mul olid teisesuunalised ootused, siis muus osas olen pisut kriitiline. Setomaa ei ole ainult ülembsootskad, seal
on rohkem külasid, kui mainitud Obinitsa, Mikitamäe ... Seal on peale endiste
sootskade teisi olulisi inimesi veel, seal on vaatamisväärsusi ning see kuulus
Seto kultuur... Selles osas olid ootused raamatule suuremad. Natuke hüplik,
palju hala pereelu korraldamise poole pealt, minu arvates ülekohtuselt palju
kriitikat n.ö välissetode kohta. Aga
loetud ta sai ja äratundmisrõõmu tundsin ikka ka: Obinitsa lauluema, Seto folk,
tsässonid ja nulgad. Üleüldse jättis Setomaa oma järvede, mägiste-kurviliste teedega väga hea mulje. Igal kandil oma võlud ja võrreldes Lääne-Eestiga hoopis teistsugune Eesti taas.
Kirjastus: Petrone Print, 2019
248 lk
No comments:
Post a Comment