Lilledele värsket vett

 

Kirjastuse „Tänapäev“ Punane sari on alati üllatusi pakkuv. Seekord lasin end üllatada Valerie Perrini romaanil „Lilledele värsket vett“.

Raamatu sisu tutvustada, on selle loo puhul üsna raske, sest kui hakata midagi natuke jutustama, võib olla sedagi palju. Aga veidi siiski. Violette on keerulise lapsepõlvega naine, kes töötab kalmistuvahina. Ta hooldab haudasid, teab kõikide hauaplatside lugusid, lahkunute lugsid, teab kes millist platsi külastab, ta säilitab matusekõnesid, see töö on tema lohutus ja rahusadam.  Sellesse paika ja selle tööni viis teda elu traagilisem sündmus. See on Violette lugu, mis hõlmab tema olevikku ja minevikku, tema suhteid abikaasa Philippe Toussaint’iga, tervendaja Sashaga, kuid ka politseikomissar Julieniga ning paralleelselt jookseb ka Julileni ema lugu.

Ühtepidi on tegemist väga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just läbi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema võime uuesti elu alustada. Loosse on põimitud kirjandust, muusikat ning iga peatükk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud või laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hõrguks, šikiks. Mulle meeldis väga, siin oli üllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu üle juurdlemist, mõistmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. Väga hea leid!

Violette luges John Irvingi „Siidrimaja reeglid“, võib olla loen kunagi. Youtubest kuulasin ja kuulan veelgi Vincent Delermi „Elu alles ees“ (Vie varda). Ilus!

Parem on edasi minna ja mitte proovida teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustumata lupja. Seda mürki, mis kõrvetab kände. Lk 372

Kirjastus: Tänapäev, 2022

 491 lk