Viljandi on linn,
kus olen mitu puuda soola ära söönud ja seega on see linn mulle armas. Ka
armsalt hullumeelsed inimesed köidavad mind samuti, seega Ave Nahkur ja Viljandi, tore kooslus ühes raamatus, on piisav
põhjus raamatu haaramiseks. Seda enam, et teema on taaskasutus, mis haakub
hästi minugi maailmaga.
Raamat on
värviline, nagu Avegi. Isiklikult ma teda ei tunne, aga tema õuel olen korra
käinud. Paraku oli siis folgiaeg ning nagu raamatuski kirjas, on Ave suur
folgifänn. Seega ei olnud teda kodus ning kohvikust me osa ei saanud. Siiski imetlesin
tema ummamuudu aeda, värvitud ja absoluutselt omanäolise stiiliga hoovi.
Raamatus on see aed ja hoov ning maja saamislugu jms olemas. Mõned olulised
taaskasutusprojektid ka. Ka teised linna taaskasutusentusiastid kirjutavad oma
seostest vanade asjade uuesti kasutusele võtmisega ning räägivad ka Avest.
Tekstid on kenasti kirja pannud Krista
Kivisalu.
„Meie küla eided
tuunivad Viljandit“ on armas sirvimise raamat, mis kõnetab väga: pildid panevad
ahhetama ja kogu see kombo annab inspiratsiooni ning sütitab uusi
taaskasutusmõtteid. Ning Viljandisse tuleb kindlasti veel minna, Rohelise Maja
kohvikus on käimata, ja lihtsalt selle linna vibe pole ammu sisse hinganud.
Kirjastus:
Helios, 2022
191 lk
No comments:
Post a Comment