Kerstin Ekmani “Hundijooks”
paelus mind kohe. Ma ei tea, mis teema mul huntidega on - kui need loomad
kirjanduses mingil viisil figureerivad, on lugemissoov olemas.😉
“Hundijooks” on
jutustus eakast jahimehest Ulfist. Jahil käimine on olnud elupäevad tema jaoks
kirg ja armastus ning osalt ka kohtustus, sest tema juhtida oli kohalik
jahiselts ning ka elukutse oli metsaga seotud. Nüüd mil aastaid juba turjal omajagu,
kohtab ta metsas ühte hunti. Eks hunte on ju aegade jooksul ka varemgi kohatud,
kuid see kohtumine muudab miskit vana mehe mõttemaailmas.
Tegemist on hästi
jutustatud ja sügavalt puudutava raamatuga, mis paneb mõtlema elu ja ajalikkuse
üle ning muidugi jahipidamise eetilisuse üle. Kas jahipidamine võrdub vaid
tapmisega või on tegemist lõbuga või hoopis millegi kolmandaga? Vanemas eas
mõtled, kas kunagi tehtud otsused on olnud sinu tõekspidamiste väärilised, või
oled ise ajaga niipalju muutunud, et mõistad paljude tõekspidamiste ekslikkust.
Ulfi mõtteid lugedes oli tunda pisukest kahetsust, kuid see kahetsus ei olnud
ängistav, muserdav, vaid pigem selline eluinventuur, kust tahad väljaheita kõik
saasta, mida rohkem kaasas kanda pole vaja. Omaette armas oli siin suhteteema –
oli väga südant soojendav lugeda, kuidas Ulf ja abikaasa Inga omavahel
suhtlesid, hoolisid, arvestasid, omi mõtteid jagasid ning neid üksteisega
kohandasid. Et kõik liiga filosoofiline ei oleks, oli loos ka tibake
kriminaalsust, mis meeled elevil hoidis, kuid ka see sündmus taandub lõpuks
mõistmise ja mõistlikkuse taha.
Kokkuvõttes oli
hästi rahuliku tempoga kulgev jutustus, mis puges hinge.
Mulle meeldis
väga!
Kirjastus:
Varrak, 2022
199 lk
No comments:
Post a Comment