Kerstin Ekmani “Hundijooks”
paelus mind kohe. Ma ei tea, mis teema mul huntidega on - kui need loomad
kirjanduses mingil viisil figureerivad, on lugemissoov olemas.đ
“Hundijooks” on
jutustus eakast jahimehest Ulfist. Jahil kÀimine on olnud elupÀevad tema jaoks
kirg ja armastus ning osalt ka kohtustus, sest tema juhtida oli kohalik
jahiselts ning ka elukutse oli metsaga seotud. NĂŒĂŒd mil aastaid juba turjal omajagu,
kohtab ta metsas ĂŒhte hunti. Eks hunte on ju aegade jooksul ka varemgi kohatud,
kuid see kohtumine muudab miskit vana mehe mÔttemaailmas.
Tegemist on hÀsti
jutustatud ja sĂŒgavalt puudutava raamatuga, mis paneb mĂ”tlema elu ja ajalikkuse
ĂŒle ning muidugi jahipidamise eetilisuse ĂŒle. Kas jahipidamine vĂ”rdub vaid
tapmisega vÔi on tegemist lÔbuga vÔi hoopis millegi kolmandaga? Vanemas eas
mÔtled, kas kunagi tehtud otsused on olnud sinu tÔekspidamiste vÀÀrilised, vÔi
oled ise ajaga niipalju muutunud, et mÔistad paljude tÔekspidamiste ekslikkust.
Ulfi mÔtteid lugedes oli tunda pisukest kahetsust, kuid see kahetsus ei olnud
Àngistav, muserdav, vaid pigem selline eluinventuur, kust tahad vÀljaheita kÔik
saasta, mida rohkem kaasas kanda pole vaja. Omaette armas oli siin suhteteema –
oli vĂ€ga sĂŒdant soojendav lugeda, kuidas Ulf ja abikaasa Inga omavahel
suhtlesid, hoolisid, arvestasid, omi mĂ”tteid jagasid ning neid ĂŒksteisega
kohandasid. Et kÔik liiga filosoofiline ei oleks, oli loos ka tibake
kriminaalsust, mis meeled elevil hoidis, kuid ka see sĂŒndmus taandub lĂ”puks
mÔistmise ja mÔistlikkuse taha.
KokkuvÔttes oli
hÀsti rahuliku tempoga kulgev jutustus, mis puges hinge.
Mulle meeldis
vÀga!
Kirjastus:
Varrak, 2022
199 lk
No comments:
Post a Comment