Nõusolek

 

Teema: vanema mehe ja noore tüdruku armulugu, on hiljuti mulle ette sattunud mitmel korral. Endla teatris nähtud „Must lind“ meenub esmalt. Teema intrigeerib ja Vanessa Springora „Nõusolek“  seda enam - see on aset leidnud päriselt.

Raamatut lugedes esialgu ei saa aru, et tegemist on autobiograafilise looga, see taipamine tekib kusagil poole peal. Neljateistaastane V satub temast kolm korda vanema kirjaniku võrku. See n.ö võrk toimib pealtnäha vastastikusel kokkuleppel, kui sellist kokkulepet üldse saab olemas olla? Raamat on sügav sisevaade tüdruku lapsepõlvele, varajasele seksuaalsusele, suhtele emaga. See ebavõrdne kooslus G. M.-iga oli just isaideaali puudumise ja ema apaatsuse vili, aga ka kõigi teadjate mittesekkumise vili.

Selline raamat puudutab alati, sest ebavõrdsed suhted ei peaks toimima, neid ei tohiks üldse olemas olla. Seda enam, et G. M.il ei ole hea kuulsus ja üks noor laps ei peaks vana mehe fantaasiatest mõjutatud saama. Noor laps ja täiskasvanud mees ei ole oma suhtes võrdses seisuses, ja nõusolek selles eas ei tohiks võrduda nõustumisega. Just sellele „Nõusolek“ mõtlema paneb. Laps oma tähelepanuvajaduses, rumaluses vms võib teha otsuseid, mis teevad terve ülejäänud elu jooksul haiget. Raamat ise on nagu puzzle, mis saab oma tükid kokku eri eluetappide analüüsi kaudu. Lugu on hästi liigendatud ning lugemine kulges ühe jutiga, ühe valuga, seda lihtsalt ei saanudki enne käest ära panna, kui need 170 lehekülge läbi.

Sellise raamatu puhul on raske öelda, et meeldis. Aga meeldis vaatamata sisule, sest selles loos oli poeetilisust, ausust, eksimuse tunnistamist.

Raamatut võiksid lugeda nii neljateistaastased kui ka täiskasvanud. Võib olla kirjanduse kaudu saadud kogemused õpetavad teinekord rohkem või on ennetavama mõjuga kui elu ise.

Kirjastus: Värske Rõhk, 2022

170 lk