Benedict Wells on 1984. aastal sündinud kirjanik ning „Üksilduse
lõpp“ on tema juba neljas romaan.
Julesi lapsepõlv
lõpeb teatud mõttes sellest ajast, mil tema vanemad hukkuvad liiklusõnnetuses.
Poiss koos vanema venna ja õega pannakse internaatkooli. Kõik nad otsivad omal
moel väljundit eluteele. Julesi mõjutab väga Alva. Noorepõlve kiindumus kannab
teda pikki aastaid, kui mingil hetkel kohtutakse taas. Armastusel on oma võim,
samas saatus ei mängi alati kõige paremaid palasid ette. Kuid me oleme tugevad munas :) See viimane mõttetera on noorte omavaheline mõttevälgatus, mida kasutatakse korduvalt ning mis on omamoodi vahva ja innustav.
Lugu kätkeb endas
umbes kolmekümneviie aastast perioodi ühe pere, eelkõige Julesi elus. Nendes
eludes on rõõme ja kurbust, minevikuvalu ning homsesse vaatamise elujaatust.
Tegelikult oli see ju kurb raamat, sest lähedate lahkumised seda on, kuid samas
on mingi poeesia ja eluilu imekauni armastusloo näol selles ka olemas. Minu jaoks hästi filmilik lugu, mis kannab
end hästi, mille jooksul rõõmustad ja kurvastad, kuid pikemalt ta ilmselt
meeles ei püsi.
Läbiv muusika raamatus Paolo Conte Via Con Me
Raske lapsepõlv on nagu nähtamatu vaenlane. Iial ei või teada, millal ta hoobi annab lk 99
... kui joosta kogu elu vales suunas, kas võib see siis sellest hoolimata õige olla? lk 137
Me oleme sünnist saati Titanicul. ... me vajume põhja, me ei ela seda üle, see on juba otsustatud. Midagi ei saa muuta. Ent me saame valida, kas jookseme paanikas kisades ringi või oleme nagu pillimehed, kes vapralt ja väärikalt mängimist jätkavad.... lk 249
Rahva Raamat,
2021
267 lk
No comments:
Post a Comment