Ema

 

 Seekord jäi mulle näppu Pearl Bucki „Ema“. Buck on Nobeli kirjanduspreemia pälvinud 1938. aastal romaani „Hea maa eest“. Millegipärast tunnen end nobelistide ees võlglasena: kas on see aukartus või mis, aga ma olen selliselt pärjatuid vähe lugenud. „Hea maa“ on mul siiski loetud ja „Ema“ sirvides tundus, et võiks.  

„Ema“ tegevus toimub Hiina külas. Raske on täpset ajastut pakkuda, aga ilmselt kusagil 20. sajandi alguses. Ema on abiellunud nägusa, kuid kärsitu mehega. Nende kodus elavad vana ema(mehe ema), paari kolm last. Külgkülje kõrval haritakse põldu ja antakse andameid. Vaesus lokkab külas ja ka Ema peres. Emagi on kärsitu nagu mees ning vali sõim ja riid saadab nende igapäevaelu, kuid Ema armastab oma meest ja lapsi ning ennast seab alati tahaplaanile. See on ühe naise elutee lugu, mis hõlmab aega noorusest vanaduseni, kätekedes kõike, mida elu ette veeretab.    

See lugu eristub väga. Kujutluspildis kangastuvad hütikesed Hiinas, üleujutatud riisipõllud ning valjuhäälsed kuid õblukesed Hiina naised ja mehed. Samas inimene on inimene, naise süda tunneb õrnust, armastust, kirge, kaotusvalu, igatsust, leina, hüljatust igal ajastul, sõltumata rahvusest, elupaigast ja vanusest. Kõik need arusaamised, uskumused olid tänapäeva mõistes väga kummalised, kuid siiski elujaatavad. Kui sageli tunduvad sellised vaesust ja viletsust kirjeldavad raamatud sünged, tumedates toonides, siis selles oli ka midagi heledat olemas vaatamata raskustele. Lugesin seda raamatut üsna aeglaselt, mõnel õhtul vaid kaks lehekülge, kuid mitte kunagi ei pidanud lehte tagasi keerama ja meenutama, et kuhu nüüd pooleli jäi. Imesin seda endasse aeglaselt ja kahtlustan, et see raamat püsib pikemalt meeltes.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1994

152 lk