Janne Teller on 1964. aastal sündinud Taanist pärit kirjanik.
Tema „Mitte midagi“ on leidnud suurt kõnepinda ning Janne sünnimaal kaaluti
isegi selle raamatu keelustamist, samas nüüd on raamat seal kohustusliku kirjanduse
nimekirjas. Meie „Vanemuine“ on selle raamatupõhjal loonud ka samanimelise
lavastuse, mida praegu Tartu Sadamateatris mängitakse. Mina jõudsin aga
raamatuni sõbranna kaudu, tema jutustas sellest nii
kaasakiskuvalt, et ei tekkinud küsimustki. Lugesin ja mõtlen tänagi veel, mis see
nüüd oli.
Pierre oli seitsmenda klassi õpilane kui ta lahkus koolist. Tema arvates mitte miski siin elus ei omanud tähendust ning sellepärast pole põhjust teha seda, mida kogukond, kool, kodu ootavad. Klassikaaslased püüdsid vastu vaielda, kuid sõnad poissi ei veennud. Lõpuks otsustasid nad tuua
poisile nähtavaid tõendeid, s.t koguda iga õpilase kõige tähenduslikum asi
selleks, et Pierre veenduks oma ekslikus arvamises. Need olulised asjad olid
aga igale erinevad ning omamoodi mängust sai klaperjaht iga klassikaaslase
tähenduse kätte saamiseks. Tähenduste kuhi aina kasvas....
Oli täiesti kohutava sisuga raamat ja paneb lausa imestama,
kuidas midagi sellist kellegi aju genereerib. Mingid kohad mängisid minu
taluvusega ja mõtlesin, et ei suuda seda rohkem lugeda. Samas uudishimu. Läbi
ma lugsin ja tegelikult vaid need 143 lehekülge hõredat teksti mahutasid ikka
väga palju sisu ja tegevust. Kuna tegelased on noored, siis on raamat suunatud
kindlasti esmalt noortele. Samas siinkohal on minus ikkagi vastakad tunded: ma ei teagi, kas sellist julma raamatut võiks õpilastele
soovitada? Pigem vist võiks, sest ega me nende tähenduste peale nii väga palju
ei mõtle. Samas endale tähenduslikke asju ikka teame, aga et ka näiteks üks puuleht
võib olla kaaslasele ilmatuma suure tähendusega, sellelele me sageli ei
tule. Selles raamatus oli palju julmust (ma ei oska neid tegusid mingi muu
nimetusega sildistada). Siiski ma hästi ei usu, et need raamatus kirjeldatud
teod tavaelus läheksid kordamisele või siis inspireeriksid kedagi. Kui on norm
intellekt, kõrvalekallete puhul ei oska kaasa rääkida.
Natuke Eestit ka:
Taani rahvuslipp Dannebrog oli langenud taevast alla aastal
tuhat kakssada millalgi, väitis Frederik, et mingisugune Taani kuningas saaks
võita vaenlasi Eestimaal. Mida see Taani kuningas Eestimaal tegi, seda ei
osanud Frederik öelda ja see ei oleks teda aidanud ka, kui ta olekski suutnud. Meil
oli igatahes ükskõik nii kuningast kui ka Eestist... lk39
Kirjastus: Eesti Raamat, 2022
143 lk
No comments:
Post a Comment