Andrus Kasemaa on noor, 1984. aastal sündinud kirjanik ja poeet. Olen tema „Vanapoissi“ lugenud, selles oli see miski, mis mulle sümpaatne on, olemas. Muuhulgas on selleks miskiks tema väljendusviis, tema poeetilisus proosas. Ka „Ema tuba“ on üks pikk heietus. Stiililt-laadilt meenutab Õnnepalu. Seda romaani nimetab Kasemaa tulekahjufantaasiaks. Eks ta jah tulekahju ümber oma loo ehitab: kui põletaksin ema maja maha, saaks ema paremad elamistingimused ja võib olla oleks mina siis õnnelikum? Kõlab ju jaburalt!? Aga samas on selles jaburuses ikka tõsine tagapõhi. Meie vanavanemad, vanemad elavad üsna sageli koledates, armetutes majades, s.t nende kodud on vanamoodsad, kodutehnika olematu või see ligiseb-logiseb igast otsast, toad on asju täis tuubitud, vaesus näib olevat selle põlvkonna normiks. Samas uus põlvkond tajub häbi oma vanemate kehvade elutingimuste pärast - vaesuses üleskasvanutele on vaesus sisse kodeeritud ning uut maja emale juba selle kodeeringuga ei ehita. Siis tulebki appi fantaasia. Mulle meeldis taas Kasemaa heietus. Tema fantaasia on kohati üle võlli, kuid samas ka hästi irooniline ning äratundmist pakkuv. Mõte, põletan ema maja, et kindlustus korvaks kahjud ja saaksin emale uue kodu ehitada, kostub väga küüniliselt, aga see kostub ka appikarjena ning annab kõlapinda laiemalt. Soovitan neile, kes seda tulekahju mõtet nii puhta tõena ei võta.Kirjastus: EKSA, 2022Niikaua kui oleme meie, sind veel mäletatakse. Sina lähed meie ees, aga meie tuleme sinu jälgede järel. Vaatama, kuhu sa läksid lk 116
No comments:
Post a Comment