Monday, October 25, 2021

Sittafordi saladus

 


„Kaksikportree“ tuletas meelde Agatha Christie olemasolu, ma ei ole ammu või kas üldse, tema kriminulle lugenud. Agneta Pleijel aga maalis Christiest sellise kuvandi, et pidin ka ühe väikese krimka sellepeale lugema.

Egas midagi, muidugi leiti laip ja see laip oli seekord politsei ridadest. Sittaford on talveperioodil üksilane paik, kus elanikke on vähe, kuid karta oli, et kurjategija võib olla nende hulgast. Vaatamata sellele, et küsitleda pole just palju, pole lahendust leida lihtne. Uurima asuvad nii politsei kui nooruke ajakirjanik, kes loodab puhastada oma kallima nime.

Krimi on krimi, eks ta kõditab pisut uudishimu, sest tahaks ju teada. Siiski ei olnud see minu teetass. Võib olla oli asi ka selles, et tundsin mingit kohustust, et pean lugema, kuna pole lugenud. Ja nende kohustuslike asjadega on nii… Ka ilma sundimata kohustuslike. Aga muidu inglise olustik, süžee, uurimine, see kõik töötas ja lisaks töötas kuidagi väga tänapäevasena.

Kirjastus: Varrak, 2005

256 lk

No comments:

Post a Comment