Viimane kiri Rootsi

 

Elatud on juba aastaid võõrsil või siis ehk juba kodus. Asjad edenevad nii, kuidas Karl Oskaril jõudu ja pealehakkamist on, ja seda tal on. Seda on kogu Ameerikas. Teaduse ja tehnika kiire areng jõuab ka Karl Oskari koju ja annab pisutki hõlpu Kristinale, kes saab nüüd perele riided kokku vuristada õmblusmasinal. Kristina on leppinud kõigega, ka sellega, et tema eluaastad siin võõral mandril ei kesta kaua. Ta palub vaid, et saaks lapsed veidigi suuremaks kasvatada, kuid tema jõud on raugenud. Keha on kurnatud sagedastest rasedustest ja igatsusest. Kristina tundlik natuur ei olnud selleks kõigeks loodud. Karl Oskar sai aru, et Kristinal on raske, aga ta ei mõistnud tema hingeseisundit lõpuni. Armastatud kaasa surm murrab ka tema sihikindluse ja teotahte.

Inimene on kord nii loodud, et otsitakse ja igatsetakse paremat, aga kas see uus on alati parem? Ühtemoodi surelikud ollakse nii vanal kui ka uuel maal, nii kodus kui võõrsil.

Läbi nelja osa käsitletakse peaaegu ühe inimpõlvepikkust perioodi, kus lisaks perekonna loole on palju ajaloolist tausta 20. sajandi keskpaiga Ameerika elu, olu, muutumise, arenemise kohta. Aastatest minnakse üle, aga milleski katkendlikku tunnet ei jää. „Tee tööd ja näe vaeva” on läbivaks jooneks igas osas. Kas tuleb ka armastus? Armastus on, on Karl Oskari ja Kristina, Kristina ja Jumala,  Karl Oskari ja uue kodumaa vahel, kuid Kristina leppis vaid armastusega oma mehe ja laste vastu, uus kodumaa jäi talle võõraks. Mis sellest, et leppimine tuli. See maa muutis neid kõiki, kuid ka nemad muutsid Ameerikat ja sealsete elanike elu. Suured indiaanlaste elualad said asustatud võõramaalastega, kes kodustasid selle endale. 

Kui tavaliselt aegu hiljem pärast lugemist ei mäleta sisu ja tegelasi, mäletad vaid tunnet  – oli hea raamat, siis selle tetraloogia puhul küll mälu suures plaanis millegagi alt ei vea. Peale emotsiooni mäletad ka teatud nüansse. Karl Oskar ja Kristina on tegelaskujud Rootsi kirjandusest ning sama olulised, kui Eestile Vargamäe Andres või Norrale Kristina Lauritsatütar. 

Informatiivne:

http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/01/21/pohajamaade-romaan/ 

Asunikud

Tetraloogia kolmandas osas on alanud argipäev Ameerikas. Esialgsed plaanid ei lähe täpselt nii nagu mõeldud oli. Ajutises palkmajas tuleb elada plaanitust kauem. Raha ei jätku, nii nagu loota võis. Äpardumisi ja ebaõnne tuleb ka siin „Ameerigas” ette. Kuid Karl Oskar on täis tööindu, tulevikuplaane ja uhke saavutatu üle. On kirjutatud esimesed kirjad kodumaale ja ka vastused saadud. Uhkusenoodiga annab Karl-Oskar ülevaate oma töödest ja edusammudest. Tema kirjapilti ja sõnavarasse imbub üha enam võõraid, inglisepäraseid väljendeid.

Tekivad esimesed kaasmaalastest naabrid. Kogukond kasvab ja areneb. Paraku ei tuldud  siia üksnes elama, siin ükskord ka surrakse. Tuli valida sobiv paik kalmistu jaoks, ja ei lähegi palju aega, kui esimene lähedane saab maetud võõrasse mulda. Karl Oskari kullaväljadelt saabunud vend Robert on oma rännakutel nakatunud surmatõppe.

Kui kodumaal oldi kammitsetud eelarvamustest, siis siin ollakse paljuski vabamad. Kristina sõprus Ulrikaga poleks Rootis kõne allagi tulnud. Siin aga on ta valmis seisma ka naabritega tüllimineku hinnaga oma sõpruse ees. Isegi oma järjekordselt sündinud lapsele paneb ta sõbranna nime. Jah,  Ameerika on Kristinat muutnud, kuid igatsus oma vana kodumaa järgi ei ole kusagile kadunud, mis sellest, et kolm viimati sündinud last on juba ameeriklased, kellest üks hakkab kandma ka ameerikapärast nime.

Paraku katkematu töörügamine, enesele mittehõlpu andmine on neist teinud enneaegu vanad inimesed. Kristina sünnitused on üha raskemad ja neist toibumine võtab rohkem aega. Karl-Oskar veab oma jalga järgi ja adub ka ise, et jõud hakkab raugema, mis sellest, et ta peaks olema mees oma parimais aastais. Kristina usub ettemääratusse - kõik on Jumala tahe, inimene on vaid Kõigevägevama tööriist. Sellest tingituna  said nad osalisteks Ameerika ümbermuutmisel.

Kas see on määratud või vaba tahe, aga lugeda jääb tetraloogia viimane osa.

Sisserändajad

 

Tetraloogia teises osas saab kaasa elada väljarändajate Ameerikasse jõudmisele ja oma koha otsimisele. Uus algus ei  olnud samuti kerge, kuid väike helguse ootus,  lootusekiir paremale elule, oli olemas. Hakatakse rändama sisemaa poole, olemas soovitud elupaiga aadressilipik. Sõidetakse raudruunaga, mööda jõgesid aurikutega. Enamusele on see uudne kogemus ja hirm jälitab pidevalt. Lisaks tundmatutele masinatele kardetakse ka inimesi, olevat ju „Ameerigas” palju pätte ja sulisid. Ja nii ongi, ka kurjategijad on ettevõtlik rahvas, kes ei pea paljuks ka oma kaasmaalast rünnata. Lisaks kõigele teeb  keeruliseks rännaku see, et võõral maal ollakse keelt oskamata nagu kurdid ja tummad.

Kuid võõras ümbrus ja uus olukord on need, mis panevad väljarändajate pesakonda kokku hoidma. Isegi oma toidupalukest on hakatud jagama. Kristinagi on sunnitud pidama tõelist sisemonoloogi teemal, kas anda Läänelombi Ulrikale tükk leiba või mitte.  Peale selle ei saa ta aru ka sellest lõputust minekust, sobivat maad paistab olevat küll ja küll, aga mees oma sihikindlusega muudkui tahab minna ja minna.

Pärast pikka rännakut jõutakse soovitud paika Minnesotas, kus taas ootab ees töö, töö, töö. Aga seekord ikka uue lootusega ja parema ootusega. Esialgu ollakse lummatud viljakast pinnasest, tundmatutest puudeliikidest, võrreldakse neid oma kodumaal olnutega ja ollakse mõneski uhked, et meil kodumaal oli see ja too asi parem. Teadupärast on kaugemal rohi rohelisem, taevas sinisem.

 Vaatamata sellele, et teised kaasreisijad on juba oma maad välja valinud, Karl-Oskar muudkui läheb ja läheb. Tema jaoks ei ole veel küllalt hea. Hetkeks tekib ka Kristina hinge pahameel, aga mees on valiku teinud, sellega naine lepib. Jõutakse Ki-Chi-Saga järve äärde - koju. Mees teadis, mida mees otsis. Mehele oli hinges kõik lihtsam. Kristina aga igatses, igatses astrahani õunapuu õunu ja kodumaist kibuvitsapõõsast , tuttavaid inimesi, kirikus käimist.

Kord tehtud valikud on need, millest tagasiteed enam ei ole. Lugemist ootab tetraloogia kolmas osa. 

Väljarändajad

Ei teagi, kas on see sügise sündroom, aga viimasel ajal satuvad kätte vägagi nukra alatooniga lood. Sügavalt kurblooline on ka  Vilhelm Mobergi tetraloogia esimene osa.  See on nagu jätkuks eelmisele postitusele -  väljarändamised ei ole midagi uudset, kõik kordub. Loetud romaan keskendub minekule 20. sajandil Rootsist Ameerikasse.

Karl Oskar on kuningliku nime ja oma suguvõsalt päritud  eriti suure ninaga mees. Näiliselt on olemas kõik: oma talu, naine Kristiina, vähe sekkuvad vanemad, riburadapidi sündivad lapsed ja töö, töö, töö. Kuid see lõputu rügamine ei toonud hingele midagi ja vaatamata suurtele ponnistustele saadab neid pidev äpardumine. Nad püüdsid ülesmäge, läks aga allamäge.  Tööd tehakse, aga isegi laste kõhud ei saa korralikult täis.  Kui naine on sügavalt usklik, siis Karl Oskar usub peale jumala ka iseennast. Kusagilt on kuuldud unistuste maast Ameerikast. Otsus minna küpseb pärast traagilist sündmust.

Laevareis on kõike muud kui kerge. Kordamööda kõnelevad Karl-Oskar, Kristiina ja teised minejad. Kellel on ainult siht silme ees, kellel kahetsus hinges, kelle „üks jalg” jääbki kodumaale. Kapten loeb kokku reisi ajal lahkunud, on jõutud „Ameerigasse”.

On 20. saj keskpaik. Aeg, mil rõõmu oli väga vähe. Noor oldigi vaid seni, kuni mindi mehele või võeti naine. Harimatus, paika pandud reeglid, ebausk ja teadmiste vähene levik andsid oma panuse inimese olemisse. Kuid ka tol ajal olid ettevõtlikud, kes julgesid võtta riske.  Kõik ettevõtlikud ei olnud alati heade kavatsustega.

Vaatamata traagilisusele ja ajastu süngusele on selles raamatus siiski palju armastust, hoolimist. Lugemine on väga kaasahaarav ja annab oma pitseri alatiseks. 

Loe ka:

http://siinpoolsilmapiiri.blogspot.com/2010/01/sugav-ja-sisukas-kodumaa-jatmise-lugu.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Vilhelm_Moberg

Purjus väärjumalad

Eesti romaanivara oma kaankujundusega ei anna just paljulubavaid ootusi. Küll aga tuleb lugeda raamatu viimastel lehtedel olevat järelsõna, millest võib järeldada huvitavat lugemist. Selgub, et Edgar Sein on kirjutanudki ühe raamatu, mis on ainus 1920-1940 ilmunud ja keelatud romaan. Kõiki neid paljastatud intriige-afääre ning ajastut arvestades ei olegi see üllatav.

Peategelane ajakirjanik Roland Harjuste on armunud Emmi Visakisse. Viimane on aga naine, kes liigub ainult ringkondades kus voolab raha, šampanja ja toimuvad luksuslikud peod. Ta on Euroopa kogemusega kurtisaan ja teab, kuidas mehi enda võrku mässida. Emmile meeldib ka Harjuste, aga kuna vaene ajakirjanik on rahatu, mingigi eneseuhkusega mees, siis selline vastupuksimine ja vaesus Emmile ei imponeeri. Solvunud ajakirjanik üritab paljastada ühte afääri, milles ta jääb ise tegelikult kaotajaks.

See on tollase kõrgklassi elu varjatud pahupoole päevavalgele toomise lugu. Ei ole midagi uut siin päikese all. Alkoholi uimas tehakse asju, mida hiljem ei taha mäletada. Asjad, mida kaine peaga vihkad, muutuvad alkoholi mõjul talutavaks ja vastupidi. Raha nimel ollakse valmis kõigeks, loobuma aust, armastusest. Tolle aja kohta on kindlasti midagi uut kirjeldatud lesbistseen. Kogu lugu on kirja pandud vaimukalt, kerge irooniaga. Mõningad sõnad on võõrad meie ajal lugeda, kuid loodud pildid suvituselust Narva-Jõesuus on väga ehedad ja annavad edasi ajastu olustikku väga hästi. 

Valguse kuma

Valisin riiulist üsna kaua kuni kätte jäi Jennifer Donelly eelmisel sajandivahetusel asetleidnud mõrvast ajendatud romaan. Kaanekujundus aitab alati valikule kaasa ja seekord on see pisut müstiline, salapärane.

Mattie on tark, arukas tüdruk. Ema on surnud ja vanema õena hoolitseb ta ennastsalgavalt oma nooremate õdede eest. Üle kõige armastab ta sõnu, kirjutamist, raamatuid. Igaks päevaks valib ta sõnaraamatust ühe sõna, millele loob seoseid argipäevast. Tubli õpilasena on tal võimalus edasi õppima minna. Kuid see mis peaks ja see mis on, on kaks erinevat asja lk197. Mattie sunnitud panus kodutöödesse, kodune vaesus ja despootlik isa pärsivad hariduse omandamise võimalusi.

Paralleelina jookseb ka teine lugu. Mattie kätte usaldatud Grace kirjad, mis on täis ahastust, lootust. Need on kirjad, mida ta ei tohiks avada, kuid ta teeb seda ja neil on äraarvamatu mõju tema edasistele otsustele.

"Valguse kuma" on  ühe tüdruku täiskasvanuks saamise lugu. Lugu sellest, kuidas ära tunda õiget armastust. Kumb on siis parem, kas see, kui sul on armastav perekond või kui sul on sõnad ja lood? Mõnikord on nii, et üks unistus on ühel hetkel  hea ja teisel jälle mitte. Mattie hakkab oma unistustes kahtlema, sellele aitavad kaasa sõbrad, armastus oma pere, naabrite, väikese külakogukonna vastu. Miks sa tahad alati teiste inimeste eludest lugeda. Kas sinu enda elu pole sinu jaoks küllalt hea lk 145.

Ma tunnen mõnikord, et mind veetakse alt, […] inimesed raamatutes on head ja õilsad ja isetud, kuid inimesed ei ole sellised ja ma tunnen end mõnikord ninapidiveetud lk 154.

Mõistus kaldub esialgu armastuse poole. Olin rõõmus, et mul oli keegi, kellele oma süda kinkida. Isegi kui ta ei teinud vahet luuletusel ja kartulil ning kaldus üha rääkima maisiseemnetest lk 201. On olemas mõistuse hääl ja südamehääl, ning kui süda ütleb, et tuleb minna, siis tuleb minna. Ma tean, et lubaduse murdmine on halb, kuid mõtlen nüüd, et veel halvem on lasta lubadustel end murda lk 278.

Mõtlemapanevaid seiku on raamatu ja argielu teemal. Kumb siis on parem, kas ekstreemsusest saadav elamus või raamatust saadud elamus või kas neil on üldse vahet? Olla koduperenaine, harida põldu, kasvatada lapsi või õppida ja panna kirja oma lugusid?

Esimesed  20 lk oli keeruline aru saada, millest üldse lugu vestma hakkab. Loo algus oli tegelikult nagu algus lõpule. Sellise arusaamiseni jõudsin ka pea poole raamatuni jõudes. Enamus osa oli tagasivaade Mattie taustale. Lugesin arusaamiseks mitu korda tagakaane tutvustust, millest võis oodata mõrvalugu. Oli küll mõrv, kuid otsest seost sellel Mattie looga ei olnud. Pigem teemaks valikud, julgus järgida oma südamehäält ja toimunud mõrv aitas Mattiel teha õige valiku.

Tegemist on hästi köitva, väga värvikate kirjeldustega raamatuga. Elu 20 sajandi alguse külakogukonnas ei ole kerge, inimesed on kammitsetud oma kitsarinnalisuses. Kogu ajastu on edasiantud nii ehedalt, et selle lummuses lihtsalt oled.

Suurepärane lugemine!!! 

Veel räägivad sellest raamatust:

http://raagimeraamatutest.blogspot.com/2012/12/jennifer-donnelly-valguse-kuma.html 

http://poltsamaaraamat.blogspot.com/2012/05/jennifer-donnelly-raamat-valguse-kuma_16.html

http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2012/01/jennifer-donnelly-valguse-kuma.html

Maatüdrukud

Ühe osa raamatuid valin lugemiseks teadlikult, teised satuvad kätte juhuslikult. Sedakorda siis see teine variant. Ilmselt andis tõuke valikuks kõnekas kaanefoto - tüdruk läbihammustamas porgandit, mis ei lähe sugugi hõlpsasti. Lühidalt iseloomustab see kogu Edna O`Brieni autobiograafilist romaani.

Elu ei ole just kerge 40ndate Iirimaal. Caithleeni ema, kes oli oma joodikust vägivaldse mehe poolt allasurutud, uppus ühel õnnetul päeval. Caith jäi oma sõbranna vanemate hoole alla. Enim jutustab raamat sõprussuhetest, kahe noore inimese kujunemisest. Caith on pisut unistav ja naiivne, Baba sõjakas  ja oluliselt ägedama loomuga, kes täiendasid teineteist ja aegamööda ka kiinduvad üksteisesse. Nad olid noored ja enda arvates ka ilusad. Igatsus oma jumalakartliku ema järgi jääb saatma Caithi alati. Ka siis, kui tuleb käia kõledas kloostrikoolis ja ka hiljem, juba täiskasvanuellu sukeldudes.

Värvikas on külaelu kirjeldus, kus on väljatoodud ka seda elu kirjeldavad lõhnad. Teada on, et väikekodanlikus külakogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki, elavad täiesti inimlikud emotsioonid: kaastunne, lahkus, abivalmidus, aga ka ära kasutamine, kadedus, õelus ja neist tekkivad intriigid.

Loetu tekitas teatud melanhoolse kujutluspildi, mida pakuks isegi varasemasse aega, näiteks 20.sajandisse. 

 Kas ka raamatu järgedeni „Üksildane tüdruk” ja „Tüdrukud abielutavas” jõuan, seda näitab aeg.