Hästijätt

Minu lugemised käivad täiesti juhuslikult paaris. Kui viimati loetud „Emapiim“ oli peamiselt kahe naise lugu, siis Siiri Sisaski „Hästijätt“ on samuti lugu kahest naisest ning on samuti autobiograafiline. Kusjuures seda pealkirja lugesin ma  korduvalt „hüvastijätt“, sest silm haarab ja mõistus mõistab juba tuntud sõna. See „hästijätt“ on kummaline pealkiri.

Raamat ise aga sugugi kummaline ei ole. „Hästijätus“ on Siiri ja tema vanaema elude paralleelsed lood ehk teisisõnu on siin vanaema päevikusse kirjapandud lood, millele Siiri leiab analooge oma elust. On üsna sageli nii, et lähedastega mingid mustrid korduvad ja juhused mängivad suurt rolli. Ülevaatlikult käiakse läbi aeg enne sõda kuni tänapäevani ja ajastu peegeldub väga hästi nendest vanaema kirjadest.

Siiri Sisask, ja ilmselt ka tema vanaema, olid multitalendid, kes jätavad ühtaegu väga jõulise ja väga hapra naise mulje. Ka raamatu tekst ja tähelepanekud on väga Siirile kohased. On inimesi, kes märkavad märke enda ümber, kes oskavad tähele panna juhuseid ja neid seostada. Väga ilusasti kirjutab ta vaikusest.

Esiteks usun, et mitte ainult muusika ei sünni vaikuses, aga ehk ka kogu muu teave ja kõikide mustrite jadad. Või mida nimetatakse kunstiks?

Inimene küsib, kust võtta aega vaikusele? Aega ju lihtsalt pole! Ja ma olengi mõelnud, et aeg on Jumal, mida-keda pole inimesel, kes oma aja ära raiskab… lk 119

Meie ümber on veel palju nähtamatut, ka muusikat, mida inimkõrv ei kuule. Kui oskad kuulata – kuuled, sest iga liikumine tekitab muusikat ja universumis liikumine on alaline lk 115 (vanaema tsitaat)

„Hästijätt“ on just selline raamat, mida võib sirvida siit ja sealt, mõtiskleda möödunud aegade üle, kuulata vaikust ja siis taas edasi lugeda.

Kirjastus: Petrone Print

142 lk