Emapiim

Läti kirjandust satub ette ikka väga harva ja seepärast tundus pärast Nora Ikstena romaani „Emapiim“ nägemist, et tuleb lugeda. Tegemist on autori kolmanda romaaniga, mis on tõlgitud eesti keelde. „Emapiim“ põhineb autori enda elulool ja on imearmsas formaadis, hea väike kätte võtta.

Raamatu sündmustik viib muidugi Läti-maale, kus kordamööda saavad sõna 1944. aastal sündinud ema ja 1969. aastal sündinud tütar. Ema on haritud günekoloog, kes oli teadmiste ja suhtumise poolest oma ajast ees, kuid nõukogude ajast ei tohi ometigi keegi ees olla. Seega ta pagendati kõrvalisse maakohta, kus rahvas ülendas pagendatu pigem imearsti staatusesse. Samas elas ta nagu teises mullis, mis selle maailmaga hästi ei haakunud. Tütar oleks olnud hea meelega vanaema laps, sest emas ei olnud seda sooja emalikkust, mis oli ema emas. Kuid kui tuli sunniviisiline maale kolimine, vahetusid rollid ja tütar pidi pigem ise ema eest hoolitsema. Kolmas naine loos on tüdruku vanaema, ema ema, kes püüab anda oma lapselapsele seda hoolt ja armastust, mida tema tütar ei suuda. Põhiline tegevusaeg raamatus on 70-ndad kuni vabaduseni välja, mil loodi ka taas-iseseisev Läti.

Eriliselt jäi meelde üks seik, kus tütrele kingiti hamstrid, kes omakorda paljunesid, kuid isahamster võttis kätte ja sõi pojad ära. Minu arvates sobiks kujundlikult öelda kogu nõukogude süsteemi kohta raamatu seigaga: nagu hamster kes sööb oma pojad (rahva) ära.

Hästi ajastutruu raamat, nõukogude ajal elanutele on palju äratundmist, sest eks meie maal oli ju pea sama kõik, mis Lätis. Igatsus oma vaba riigi järgi, mille süstisid lastesse vanemad, tuleb kaasa emapiimaga ja kuidagi püsib ka vaatamata propagandale. Siiski iga põlvega see emapiima mõju, see teadmine nõrgeneb. Ajastu, mis allutas-painutas talente oma tahtmise järgi. Kuid kui see talent ei tahtnud nii painduda, kui seda sooviti, siis ta murdus. Ja selles loos murdus ema.

Juba pealkiri „Emapiim“ ütleb, et tegemist on hästi naiseliku raamatuga ja nii see on, kogu lugu on väga naisekeskne. Naiseliku hoole ja hoolitsuse, emaduse teema on ajastuülene, ja selles raamatus on seda hoolt hästi palju. Ema ema hool ja armastus lapselapse vastu, mure tütre pärast. Tütre ja ema vastastikune hool ja armastus.   

Mulle meeldis väga see raamat. See fragmentaarsus, need tähelepanekud, rütm ja ühtlane  voolavus. Hästi haarav ja „eisaakäestärapanna“ lugemine. Kurb muidugi ka, aga siiski mitte üleliia kurblik, pigem on ka argipäevades olemas väikeseid rõõmukillukesi vaatamata üldisele ajastu kurvameelsuse foonile.

Kõike tuleb alandlikkusega võtta, ka traatharju, siis tekib uus hingejõud lk 202

Kirjastus: Hunt

224 lk