Ahto Levi „Halli hundi päevik“
Vene keelest tõlkisid Juhan Jürna, Ülar Lauk
Kirjastus: Paradiis, 2023
336 lk
Isapoolset sugupuud uurides selgus, et Ahto
Levi alias Levi Lippu on minu kolmandat põlve nõbu, see teadmine tõi minu
lugemislauale „Halli hundi päeviku“.
Autobiograafiline jutustus on olemas juba aastast 1968 ja seda on tõlgitud 16 keelde, raamatu ainetel on valminud 1972. aastal isegi film „Tagasipöördumine ellu“.
Levi kirjeldab oma seiklusterohket
elu alates lapsepõlvest jõudes välja kolmekümnendatesse eluaastatesse. See elu,
mida tema elas oli hullem kui hullumeelne. Rahutu hing otsis juba lapseeas vaid
seiklusi ning need seiklused sisaldasid põgenemist Saksamaale, Hitlerjugendis
oldud aega, põgenemisi, vangilaagreid, vargusi, siis taas põgenemisi ja
vangilaagreid. Kogu selle hullumeelse eluga oli tal alati kaasas paber ja
pliiats, sest ta armastas kirjutada. Levi võis näida paadunud pätt, aga siiski
oli temas see miski, mis äratas usaldust, andis lootust sellele normaalsusele,
millega seadusekuulekad inimesed päevi täidavad. Oma annet kirjutada, tajus
ta ise ka ning samuti mõistis oma valesid valikuid. Samas võitulus
iseendaga oli ka omamoodi katsumus. Tema autobiograafia oli põnevam mõnest
põnevusromaanistki. Igatahes sõnu ta tõesti seada oskas. Küllap on selles loos
palju ka väljamõeldist, kirjutas ta ju seda elulugu aegade jooksul, mil ta oma
kirjutatut luges, taas uuesti üle, tehes väikesi parandusi ja lisandusi. Nii et
kas see lugu just sulatõsi on, ei tea. Aga ega sel polegi tähtusust.
Lugemisvarana oli „Halli hundi päevik“ väga hea.
Kui tahad oma kelguga mäest alla sõita, siis
ole lahke, tiri oma kelk ise mäkke ka lk 130
No comments:
Post a Comment