Silmast silma Arktikaga

 

Kirjandusklubi kutsub kastist välja lugema, mis on klubi üks tore omadus. Viimane teema oli „Maailm ja mõnda“ sarjast. Pean tunnistama, et see ei ole just minu lemmik sari. Hakkasin siis katsetama ja esimeseks lugemisekatseks  valisin Chamberlini „Hobune: kuidas hobune on mõjutanud tsivilisatsioone“. See lugemine ei läinud kohe kuidagi, hobune on tore loom, kuid kogu teema käsitlus ei köitnud üldse. Uue katse tegin Naomi Uemura „Silmast silma Arktikaga“, mis tundus kuidagi personaalsema lähenemisega. Ja nii oligi.

Sellesse raamatusse on kogutud mitmed erinevad põhjapoolusele mineku katsed. Põhiosa kuulub autori enda rännakutele: esimene pool kajastab koerarakendiga matka Arktikasse ja teine retke Gröönimaa jääväljadel. Päevikuvormis kirjutatut on väga lihtne jälgida ja emotsioon loetust tekib kuidagi vahetumalt. Kujutadki elavalt ette, kuidas ta seal maadleb rüsijääga, lõikava külmaga, lahvandustega. Selline retk on kindlasti tohutu eneseületus: päevadeviisi ei ole näha kedagi, vaid suur valge väli, igal sammul on tohutult palju ohtusid ja abivägi on kaugel. Soojas toas olles ja elu mugavustega harjununa ei mõista ma sellise riskimise vajadust. Kuid lugeda oli ühe inimese, tegelikult ju väga suuri katsumusi, põnev. Iga päeva kohta kirjutab ta temperatuurid, tuule suuna ja mingil hetkel tajun, et isegi lugedes võib aru saada, millise kraadi ja tuule suuna juures on olud väga rasked ja millised lasevad pisut kergemalt hingata. Ta on palju kirjeldanud oma meeleolu, tunnistab ka väsimust ning lootusetust. Siis aga ärkab uuel hommikul ja motivatsioon on jälle olemas. Kahju oli mul koertest, sest tegelikult Naomi ütleb ka ise, et peab neid nuhtlema karmilt, kuigi süda sisemuses karjub valust koertele osaks saanud koormuse pärast.  Kindlasti oleks tänapäeval selline reis juba varustuse mõttes lihtsam kui 70ndatel.

 

Kirjastus: Olion, 1996

205 lk