Kõik see õhk meie ümber

 

Taas kord selline poeetilise pealkirjaga raamat, mis kutsub lugema. „Kõik see õhk meie ümber“ on Tom Malmquisti teine romaan. Tema esimene oli autobiograafiline lugu. Ka käesolev on selles mõttes autentne, et mõrvalugu on ehtne ning tegelased ja ka teatud mälestused  on ehtsad.

Tom leiab vana ajalehe, mis tuletab meelde lapsepõlvest kummitama jäänud lahendamata mõrva - Mikael K leiti alasti tapetanuna koopast. Aastatetagune kuritegu jäi kandma nime „koopamõrv“. Tomis ärkavad mälestused ja ta hakkab seda lugu omal käel uuesti uurima tuhnides arhiivides, küsitledes endisi politseiuurijad, lugedes toimikuid. Ta otsib üles tunnistajaid, sugulased, koolikaaslased. Sellest uurimiseretkest saab Tomile omamoodi kinnisidee ja kõik see juurdlus on ka nagu tema eneseleidmise tee. Ta tunneb mõrvatuga teatud hingesugulust ja loodab leida vastuseid ise enda lapsepõlvele ning enda sees toimuvale.

Selles raamatus on midagi, mis köidab. Antud juhul ei olnud see kindlasti mõrvamüsteerium vaid pigem uurimine kui protsess. See lugu ei ole sirgjooneline, vaid siin on palju kõrvalekaldeid Tomi kodusesse ellu, lapsepõlve ning see kõik annab ka mõrvauurimise loole hoogu juurde. Jutustamise stiil on küllalt napp ja ilmetu, kuid ka siin on miski salapära olemas, mis haarab kaasa ja viib sellesse hetke, mida parasjagu kirjeldatakse. Seega ei ole see raamat ainult krimiromaan, vaid on veel inimese sisemistest heitlustest, eelarvamustest, sotsiaalsusest, lootusetusest, enesetappudest.  Muljed minus on kahetised: ühest küljest soovinuks mõrvaloole lahendust, teisalt meeldis mulle lugeda seda omamoodi analüüsivat teksti.

 

Kirjastus: Eesti Raamat, 2020

255 lk