Olen suur
Ferrante austaja – tema Napoli tetraloogia meeldis mulle väga. Nüüd siis oli võimalus
taas Elena Ferrante loomingut
lugeda. Aitäh kirjastus Varrak!
Leda on keskealine
lahutatud naine. Nüüd, mil ta on endale
vabaduse kätte n.ö võidelnud, on tal aega olla iseendaga. Naine sõidab
mereäärde puhkama. Seal rannamelu ja inimesi jälgides jääb talle silma noor
naine Nina, kes on väga pühendunud oma tütrekesele. Naiste vahel tekib midagi
sõprusetaolist. Kui kaob tütre nukk, aitab Leda seda isegi otsida. Samas jah, musta
südametunnistust välisel vaatlusel ei
näe.
„Kadunud tütar“
on hästi naistekeskne psühhoanalüütiline lugu. Siin jälgitakse inimesi,
riietatakse neid mõttes teisiti, kujutletakse ette olukordi, kuid samas vaatab
see jälgija (Leda) ka endasse ja leiab sealt väga vastuolulisi tundeid nii
minevikust kui ka olevikust. Istuda rannas, juua kokteili, tegeleda oma
loominguga on iseenesest idülliline väljakutse, kuid nii idülliline ei ole
olnud see teekond selleni ja võib olla ei ole see üldsegi idüll võii
privileeg`? Mõtteainet on.
Mulle väga sobib
Ferrante stiil, need pikad tuumakad pikad laused, samas lihtsus ja inimese
keerulisele minapildile keskendumine, teeb lugemise tõeliselt nauditavaks.
Milline tobedus
on arvata, et saad lastele rääkida iseendast, enne kui nad on vähemalt
viiskümmend. Eeldada, justkui näeksid nad sind kui inimest ja mitte otstarvet. Öelda:
mina olen teie lugu, ta saate alguse minust, kuulake mind, vast tuleb teile
kasuks lk 86
Kirjastus:
Varrak, 2023
151 lk
No comments:
Post a Comment