Olemise talumatu kergus

https://www.telegraph.co.uk/culture/books/bookreviews/11622860/Milan-Kundera-not-a-single-serious-word.html

Kunderast olen seni tuimalt mööda kõndinud. Kuigi just selle raamatu pealkiri on üks kaunimaid ja vastandväljenduslikumaid. Nii et pealkiri oli põhjus ja ajend, miks sattus Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ minu lugemise listi.

Sündmused viivad Praha kevadesse ehk 1968.  ja sellele järgnevatesse aastatesse, mil Nõukogude Venemaa demonstreeris oma jõudu Tšehhoslovakkias. Tereza ja Tomaš ning Sabina ja Franz. Tereza on habras naine, sõltuvuses Tomasest, ning kardab olla väärtusetu. Tomaš on hea kirurg ja nõutud armuke. Armastab ta küll vaid oma naist, kuid huulepulk ta krae peal ning võõrad lõhnad, on kindel märk sellest, et truudus ei ole olnud juhuse puudus. Ja see „juhus“ võib olla midagi enamat kui armuke, nimelt Sabinaga seovad Tomašit ka sõprussuhted. Omaette keerukad on suhted kunstnik Sabina on ja Franzi, tema armukese vahel.

Filosoofiline raamat, kus kõik keerleb armastuse ja olemise ümber. Kuidas keegi defineerib armastust, kas omanikutunde või minnalaskmise meeleoludega. Kord näib kõik kerge, seejärel saabub painav hetk. Kui kaks inimest defineerivad õnne erinevalt, siis ei saa see saabuda üheaegselt, seda enam, et inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele.

Palju sügavaid mõtteid ja mitmeid kihte on selles raamatus. Pisut raskepärane, mõtlemapanev. Siiski jäin mõtetes Tereza ja Tomaši juurde, soovides vist nagu eos petmist ja truudusetust elimineerida.

See, kes tahab pidevalt „kuhugi kõrgemale“, peab arvestama, et ühel päeval tabab teda peapööritus. Lk 39

Suurem osa inimesi põgeneb oma piina eest tulevikku. Nad kujutlevad, et aja teerajal on kriips, mille taga nende tänane piin lakkab olemast lk 101

Seal, kus räägib süda, on sündsusetu mõistusel mõne vastuväitega esineda lk 152

Kirjastus: Monokkel, 1992

190 lk