Sellised reisi- ja kogemuseraamatud on vahelduseks lugeda väga hea. Avastasin raamatukogu riiulist täiesti juhuslikult Helen Eelrandi kirjatüki tema elust-olust Hispaanias. Helen asutas end koos mehe ja lastega Andaluusiasse 2009. aastal Seda eluseiklust seal maal ta kirjeldab väga humoorikalt, pannes ka alapeatükkidele toredad pealkirjad („Krisleri“ viimased hingetõmbed; Molluskiurkad ja murusõltuvus jt). Lobedat lugu ja mõnust teksti oli hea lugeda. Ma ei ole uurinud, kas nad elavad seal tänini, kuid see raamatus kirjeldatud periood oli küll kirjutatud pigem nii kiitvas võtmes, et äratas kujutlusvõime ning tunde: tahaks ka. Kui on mõnusalt soe, inimesed rõõmsad, temperamentsed, eks siis põhjamaalase süda sulabki. Elu on seiklus ja mõni inimene oskab rohkem seigelda ning seda seiklust ka kirjeldada. Mulle meeldis! Kui nüüd nuriseda, siis kaanepilt on küll väga vähe kõnekas, liiga kirju ja kuidagi eksitav. Aga eks ta nii ongi, et välise kesta põhjal ei maksa igakord otsust langetada :)
Kirjastus: Randvelt, 2011
136 lk
No comments:
Post a Comment