Verekuu

Jo Nesbo on väga produktiivne norra kirjanik. Ma ei ole vist ühtegi tema krimi täiskasvanuile lugenud, küll aga oli lahe lugemine puuksupulbri lugu.

Selles loos leitakse kaks noore naise laipa. Kahtlusalune on kohalik kinnisvaraga seotud ärimees. Üks uurijatest sooviks kaasata uurimisse endise sarimõrvaspetsialisti, alkoholiküüsis vaevleva Harry Hole, kuid ülemuste meelest ei ole see hea mõte. Seevastu ärimees palkab ise oma nime puhtaks pesemise eesmärgil Harry asja uurima. Harry moodustatud uurimismeeskond on kummaline, kuid oluline on ju efektiivsus, ja lisaks on tema päästeingel proua Lucille hädas.  

Päris kohe ma selle looga ühele lainele ei saanud. Tegelasi on palju ja mõned norra nimed on eksitavad (ei saa aru, kas mees või naine). Kuid kurjategija oli kohe loo alguses kohal, see hoidis põnevust, mis omakorda hoidis raamatut igal esimesel võimalusel käes. Üldiselt oli päris hirmus raamat. Pimedas ja teki all sellist lugu nõrganärvilistel ei kannatagi lugeda.  Kannibalism, pedofiilia, lapsepõlvetraumad jms on teemadeks. Lisaks ka lauslollust, kus kõrgemad ülemused tõrjuvad trotslikult kogenud uurija teadmisi. Kõiksugu omavahelised endised ja praegused suhted olid siiski raamatu helgem pool.

Krimi lugemine tundub imelikul kombel turvaline – alati on kedagi rünnatud vms toime pandud, keegi hakkab seda lahendama ning ka ootamatus  on eos aimatav, kuid ometi unustasin end tundideks raamatusse. Isegi päris võikad stseenid ei muutnud seda.  Kuid vaatamata sellele, et ette on teada vahelejäämine, krimiloo lahendamine, tahaks ikkagi teada, kuidas ja millistel asjaoludel see toimuma saab. Väga vastandlikuna kõlab: õudne ja lugemisnauding :) . Aga seda ta oli!

Patt tuli maailma päeval, kui inimene sõi hea ja kurja tundmise puust ja küündis niisuguse mõtlemise tasandile, mis võimaldas tal looduse poolt määratut mitte valida lk 91

Kirjastus Varrak, 2023

472 lk