Inimese hing on habras. Elamiseõpetust meile sündides kaasa ei anta, see tuleb argsi, ümbrust jälgides, peresuhetest, sõprussuhetest, koolist… Mõnikord jääb kõigest sellest vajaka. Võib olla on olemas inimesi, kes on kõigutamatud, kuid enamus meist seda kindlasti ei ole. Meile lähevad korda nii paljud asjad, kas siis heas mõttes või mitte.
Ly Seppel-Ehin on luuletaja, kuid lisaks ka gestaltpsühhoterapeut, ja see aastatepikkune töö on saanud temal nüüd raamatuks. Psühhoterapeut kuuleb oma kabinetis palju lugusid: kurblikke, õnnetuid, õudseid, ehk teisisõnu kõike seda, mis kõigutab inimese turvatunnet, mis ei lase tal normaalselt elada ja ka iseendaga hakkama saada. Sageli on siiski vaja vaid kõrvalist pilku, kes paneks vaatama, kes oskaks mõtestada. Need seigad jutuajamistest, mida Ly on oma kabinetis laste, noorte ja ka nende vanematega vesteldes täheldanud, on ta kirja pannud lihtsas kahekõne vormis – terapeut küsib, patsient vastab või jääb terapeudi väljaöeldu üle mõtisklema. Need lood on mõtlemapanevad, kuid samas innustavad abi küsima, ja tegelikult annavad kätte ka niidiotsa, mis aitab probleemi lahendamisega alustada. Juba selle raamatu kätte võtmine on ise väike niidots.
Minu arvates on mõned teemad siin vajalik läbi lugeda lapsel koos vanematega või vastupidi. See oleks nagu kolme osapoole vestlus: ema-isa, laps ja raamat.
Järgmine kord vaatame sellele hirmule otsa ja harjutame julgem olemist lk31
Kirjastus: Loomepuhkus, 2023
184 lk
No comments:
Post a Comment