Orvurong

 

Christina Baker Kline „Orvurong“.

Tõlkis Tiia Viil

Rahva Raamatu kirjastus, 2023

327 lk

Molly on oma seitsmeteistkümneaastase elu jooksul elanud erinevates kasuperedes. Vahele jäänud raamatukogust „Jane Eyre“ näppamisega, satub ta talle määratud ühiskondlikult kasuliku töö kaudu üheksakümnekahe aastasele Vivianile appi asju sorteerima. Selgub, et kaks naist on üsna sarnased vaatamata oma suurele põlvkondade vahele ja ka nende elukäik on kulgenud teatud määral sarnaselt. Kaks naist ja kaks lugu. Neist vanema naise lugu kirjeldab orvurongi, mis viis üksi jäänud lapsi Keskäände, sattunute saatusi.

Orvurong,  mis oli sisuliselt orjakauplemine, on pea sajand tagasi päriselt olemas olnud. Tasuta orje ei kohelda aga igal pool hästi,  seega on selles loos koledaid stseene. Omamoodi uskumalt mõjub kümne aastase mõistus, mis tundub pigem kahekümnese oma, kes oskab mõelda juba täiskasvanu loogikaga. Aga küllap ongi nii, et raske elu röövib lapsepõlve ja elukool annab tarkuse. Kuna raamatu lõpp on helge, siis see rehabiliteerib kuidagi need koledamad seigad ning lõpuks on ju kõik ka suhtumise küsimus. Võib ju isegi saatuselöökidele mõelda kui võimalustele. Kui teda poleks saadetud ühest kasuperest teise, poleks ta jõudnud sellele saarele lk 312

Ütleme nii, et lõpuks muutus see lugu mulle pisut uskumatuks, süžee oli läbinähtav ja see „miski“ jäi puudu.  Molly osa ei kutsunud ennast kaasa, samas see orvurongi rida oli ladusalt jutustatud ning äratas huvi.  Nii et mina otseselt ei vaimustunud, kuid kindlasti ei olnud see ka halb lugemine.