Pooltoonid

Annika Lõhmus on uus nimi kirjandusmaastikul ja „Pooltoonid“ on tema debüüt. Küllap on raamatutega sama mis riikidega: vanad tuntud, käidud-nähtud-loetud kohad/kirjanikud meeldivad küll, aga tahaks avastada midagi uut samuti. 

Elis Johanson on pisut ebakindel musikaalne tüdruk, kes sõbranna utsitamise toel kandideerib mainekasse barokkansamblisse. Suhted ansamblis ei ole aga kõige roosilisemate killast ja nii satub Elis pisikeste intriigide pessa. Soovides tunda end armastatuna ja vajalikuna arenevad omasoodu ka meessuhted. On südamearmastus, millest tuleb loobuda ning tekib ka armastus, kus Elis tunneb end nagu kaalukeeltel, kord on elu ilus ja siis see teine pool … Ühesõnaga, lahkamisel on suhted.

Minu arvates on suhete kõrval läbivaks teemaks ka Elise areng – raamatu alguse ebakindel naine muutus raamatu lõpuks iseseisvaks otsustusvõimeliseks naiseks. Lisaks oli hästi positiivne, et minevikumustritest vabanemiseks kasutati professionaali abi. See osa oli kõik kuidagi väga õige ja loogiline, on ju selge, et milliseks oled sa läbi aastate kasvanud, millise ebakindla müüri enda ümber kasvatanud,  ei ole lihtne muutuma. Samuti meeldis, kuidas teatud aja tagant tuli välja üha uusi ja uusi nüansse, mis avaldasid Elise tegelikku tausta, et mingid teemad olidki taotluslikult jäetud hilisemaks teadmiseks ja lugeja saab oma arvamuse kujundada pikka mööda. Ainsaks ebakohaks kogu loos oli minu jaoks tegelane nimega Anne. Tema oli raamatu üks antipaatne tegelane, kes kohati oli n.ö ülemängitud. No umbes nii, et mina sinuga enam ei mängi, lähen teise liivakasti, aga enne mängin ikka mäkra ka.  

„Pooltoonid“ on armastuse, muusika ja lähisuhtevägivalla lugu, mis on väga hästi, lihtsalt  ja ladusalt jutustatud eluline lugu. Minu arvates see lugu ei eristuks üldse ja  oleks vast üsna tavaline teiste taoliste suhete-teemaliste lugude hulgas, kui siia ei oleks pikitud nii palju muusikat. Just muusika ja ühe ansambli sisemise kliima avaldamine muudab selle loo eriliseks.  Sellist muusikasse põimitud lugu ei saa kirjutada muusikakauge inimene, lugedes on tunda, et autor on teemas igati sees. Kuulasin isegi mõne Concerto grosso youtubest ära.

Kirjastus: Varrak, 2020

382 lk