Sõgedus ja karistus

 

Kuno Ööpik ja Jüri Ööbik „Sõgedus ja karistus“

Kirjastus: Vesta, 2024

375 lk

Heino Sepp läheb 1937. aastal mootorpurjekale Hercules tekipoisiks, et merekooli jaoks raha koguda. Nutikas noormees trotsib tuuli ja torme, kaaslaste erinevaid maailmavaateid, laevakapteni kitsidust. Raha kulub sadamakõrtsides joogile ja lõbutüdrukutele vaatamata sellele, et kodumaal on tal silma jäänud jõukas peretütar. Maailmamered on siiski kutsuvad ja Eesti aluselt lahkudes kaupleb noormees end Inglise laeva peale, mis viib Austraaliast Argentiinani. Maailmas puhuvad sõjatuuled. Rahvas laevas on värvikas, seal segunevad vaated, sõnadega parandatakse maailma ning mõjutatakse kaaslasi. Kehvadest oludest pärit noored on altid vastu võtma ka kommunistlike ideesid. Nii küpseb Heino peas koju naastes mõte hakata punaseks. Paraku tuleb tal kommunistlikus süsteemis pettuda üsna pea. Alanud sõda võtab oma ja Heino satub tööpataljoni ridades Velikije Luki alla.

Väga tummine raamat. Raamatu võib mõtteliselt jagada kolmeks: olid seikluslikud meremeheaastad, kantud nooruse uljusest, kus lisaks isiklikule loole kajastub 30ndate meremeeste elu, poliitiliste vaadete keerukus, maailmakorra muutumine. See on ajastu- ja tõetruu elu kirjeldus, kuid ka haarav lugu, kus noore inimese unistused, ihad, armumised, kõhklused ja kahtlused, pettumised ja andeks andmised olemas.  Peale selle kõik need merenduse mõisted, mis on teksti all kenasti ära seletatud, teevad tunduvalt targemaks, kui need kõik suudaks meelde jätta. Teiseks on maised aastad, mil Heino pettus kommunismis ja proovis laveerida vaatamata valitsevale korrale. Ning kolmandaks rindeteemad, täis lootusetust ja õudust.

Heino oli pärit vaesepoolsest perest ja elu ei olnud lill tal mitte kusagil, kuid ta oli sümpaatne tegelane, terase mõistuse ja loomuomase intelligentsiga, mis tulid talle keerulistel aegadel väga kasuks. Ta leidis igas hetkes mingi edasiviiva stiimuli, kuigi julmus ja sõda muudavad inimest, tuimestavad emotsioone, suhtumist, elujanu. See kehtis ka Heino puhul, kuid temas oli mingi loogiline eluvaade, selge pilk alati olemas.

Väga hea lugemine, mis sellest, et aeg, mida kirjeldatakse, on rohkem kui raske. Aga võib olla paistavad siis enda hetkeraskused ilusamad välja ja seisab meeles tänulikkus.  

Nii et ehe eluloosugemetega raamat, mille Jüri Ööbik kirjutas isa Kuno käsikirjade põhjal.  Lisaks on tekst väga värvikas - palju üldfilosoofilisi küsimusi ja vahvaid ütlemisi on loosse pikitud. Tõeline lugemisnauding!

Kui nüüd liigitada raamatuid naistekad-meestekad, siis see siin on pigem viimane. Aga mulle on alati meremeeste- ja sõjalugusid meeldinud lugeda. Küllap on minusuguseid naisi veel :) 

Üks selle aasta lugemisleide kindlasti!

Kui pole võimalik kurssi määrata kinnistähtede järgi, siis otsigem neid oma südamest lk 130

Hull, kes usub, et ta on Napoleon, peaks küll olema õnnelikum kui Napoleon ise, sest tema võib veel oma Waterloo võita lk 130

Tegelikult ei tea me Jumalast tuhkagi. Isegi oma maamunast ei taipa me rohkem kui satikas kubemest. Kobame ja komistame ning valguse asemel koperdame pimedusse. Oleme surmkindlad oma tõekspidamistes, kuid tänased tõed on juba rasedad homsetest valedest lk 130

Isegi kurvad mõtted minevikust on tervislikumad kui hingetühjus lk 216

Režiim on režiim ja tegelikkus on tegelikkus. Elu on näidanud, et ühe riigi ja rahva heaolu ei olenegi nii palju sellest, mis seisab kirjas ta põhiseaduses, vaid hoopis inimestest, kes seda põhiseadust ellu rakendavad. Nagu kirurgi käes on hoopis midagi muud kui nuga mõrtsuka käes. Kahjuks aja neid kirurge siin tikutulega taga, aga mõrtsukate vägi paljuneb geomeetrilises progressioonis lk 338