Abielus beduiiniga

 

Ikka on nii, et mingid käimised, sündmused vms panevad tööle uudishimu või käivitavad mõne muu mootori, mille põhjal teed järgmisi käike või isegi valid raamatuid. Minu ootamatu Jordaania reis süstis minusse suure huvi selle maa rahva ja kultuuri vastu. Nii valin viimasel ajal ka lugemist Jordaania mõjul. Marguerite van Geldermalsen „Abielus beduiiniga“ tutvustab selle maa rahvast, kombeid-tavasid suurepäraselt.

1976. aastal viis kahe noore uusmeremaa seljakotirändurist tütarlapse rännutee Jordaaniasse Petra kaljulinna. Marguerite armus seal Mohammadi. Pärast põgusat tutvust oldi juba abiellumisküpsed ning algas noore naise elu võõral maal ja hoopis teistsuguses kultuuris.

Kui Valge sari räägib enamasti probleemidest ja ohtudest, siis midagi taolist ma selles raamatus ei kohanud. Kohtasin pigem hästi palju sallimist, külalislahkust, üksteisega arvestamist ning tõelist kogukonnatunnet. Petra kaljukoopas elamine on midagi hoopis teistsugust, ja minu arvates kirjeldatakse siin seda väga tõetruult. Mind pani juba reisil hämmastama sealsete inimeste külalislahkus ning selle raamatu põhjal saan ma aru, kust see tuleb.

Üllatav oli lugeda, et juba seitsmekümnendatel olid seljakotirändajad. Meie oma raudsete kardinate varjus ei teadnud sellisest võimalusest midagi. Igatahes oli hästi mõnus lugeda, sest nii palju tuttavat tuli just paikade kaudu ette (kõndisime meie ka läbi Siqi kanjoni), ja tekst on mõnusalt ladus. Muutuste: majaelanikust koopaelanikuks, ei kohaneks ilmselt iga valge naine, kuid Marguerite suur armastus andis selleks tõuke. Mis sellest, et Mohammad oli mees, kellel polnud kitsegi hinge taga. Ta ei idealiseeri midagi, kirjutab nii nagu on, ka puudused ja ebausu jms toob lugejani. Väga mõnus lugemine!

 

360 lk

Kirjastus: Sinisukk, 2010