Karuküti tütred

 

Anneli Jordahl „Karuküti tütred“

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Ruun Haasma

Kirjastus Varrak, 2024

319 lk

Seitse Leskineni õde, karukütist vägivaldne isa ja  depressiivne ema, keda tütred vihkasid – see on seltskond, kes kannab seda lugu. Õigemini, isa  ja ema jäävad  üsna pea loost välja, sest surm võtab nad endale. Kuidas aga peaksid tütred hakkama saama eluga, kus on vägivald, alkohol, kirjaoskamatus olnud kesksel kohal? Võimas ja metsik isa jättis maha endast palju märke, muuhulgas ka hüti paksus Soome karulaanes, kuhu inimjalg enamasti ei astu. Sinna seavad oma sammud tänapäeva suhtes eluvõõrad tütred. Millised on seitsme metsiku õe nõudmised elule, mida nad vajavad või ei vaja, kuidas kujunevad suhted? Loo jutustab naine, kes otsustab selle ajaloo huvides kirja panna koduküla aastaraamatusse.

Aasta on üsna nooruke alles, aga tajun, et kindlasti on see raamat minu selle aasta meeldinud lugemiste topis-tipus. Lugesin järjepanu, sest taas kord miski sõnulseletamatu mind endasse tõmbas ning üsna mitu päeva elasin selle lugemise üle mõeldes. Et mis see siis nüüd oli? Tegemist on ju üsna ebareaalse looga: kokku saavad tänapäev kogu oma masinapargi ja tehnoloogiaga ning sisuliselt metsinimesed, kes näivad selle tänapäevasuse kõrval sulaselge liialdusena. Kuid just see liialdus on siin see, mis loob omamoodi muinasjutulisuse ning toob mingid probleemid-teemad sedavõrd teravamalt esile. Näiteks lihtlabased elulised instinktid, mis juhivad ka kõige ontlikumat inimest. Või õelikkus, kuidas kasvavad ühe pere seitse indiviidi, milliseks kujuneb nende hierarhia, on omamoodi huvitav. Ja ka see, kuidas lihviti oma lapsed metsikuteks ning kuidas need vaated vastavalt oludele muutuvad. Minu arvates on raamatus neid stseene, mida võid igati hukka mõista, üsna palju, aga kui hakata iga õe üle eraldi mõtlema, siis on iseenda hingerahu, õnne ja kuuluvuse otsimine primaarne, ükskõik siis millised teod või käitumisviisid sellele eelnesid. Nii et selles loos on viha ja rõõmu, üksildust ja koosolemist, peresuhteid ja igatsust ning väga palju puutumata loodust.

Raamatu idee pärineb Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“. Kunagise koolikirjavara sisu mul nii täpselt meeles ei ole, aga mulle tundub, et „Karuküti tütred“ kulgevad ikka mööda oma rada ning neid päriselt võrrelda ei saa.

Mulle meeldis väga, sest see lugu kriibib mingil moel hinge, on ühteaegu hästi lihtne ja hästi keeruline.