Õnn soosib julgeid

Kertu Jukkum "Õnn soosib julgeid"

271 lk

Kertu Jukkumi tegemistel olen silma peal hoidnud sotsiaalmeedia vahendusel, seega olen tema reisimistega üsna kursis. Kertu on päris hea sõnaseadja ja motiveerija. On ju reisimine kirg ja ka elujulgus, mis on nakkava loomuga. Täitsa üksinda minna ja rännata Nicaraguas, El Salvadoris jt Kesk-Ameerika riikides näib ju ohtliku ettevõtmisena. Juba see näib hullumeelsus, et lähen üksinda ja vaatan, kuidas hakkama saan, kui ümber ei ole turvavõrgustikku, kes on sinu heaks kõik ära korraldanud. Nii omal käel reisides on seiklused juba eos sisse kirjutatud. Kertugi satub seiklustesse, kuid nagu ta ütleb: õnn soosib julgeid, siis eluga ta igalt poolt välja tuleb ja peab ütlema, et eluohtlikke situatsioone tal ei tekkinud ka, kuigi ohte mainib küll. Võib olla peavad ka kesk-ameeriklased Eestisse sattudes meie maad ohtlikuks, ei tea? Igatahes tekitas see lugemine isu minna. Kui nüüd seda julgust ka kusagilt võtta oleks :D 

Mulle meeldis, et lisaks reisiseiklustele annab ta edasi neid lihtsaid elutõdesid, mis peaksid kogu aeg silme-ees olema, nagu näiteks me ei vaja nii palju asju elamiseks, meil ole vaja viimase disaini moodi, et me ei peaks olema ise oma elu piirajad, vaid peaksime unistama ja julgema ka neid unistusi ellu viia, et elu on siin, täna ja praegu. Lisaks muidugi ka see, et tema eelistab annetada neile, kes end ise aidata ei saa, s.o loomadele. 

Vahva seikluslik lugemine!

Maailm ei vaja ammu juurde inimesi, vaid ennekõike on puudu headest inimestest lk 127