Lennuhirm

 

Erica Jong „Lennuhirm“

Tõlkis: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

357 lk

Minu lugemislauale sattus raamat laadis: üks lugu viib teiseni. Lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“. Nii ma siis selle raamatuga maadlema hakkasin. Ütleme nii, et kergelt see ei tulnud.

On 1970-ndad aastad. Isadora sõidab koos psühholoogist abikaasaga tolle erialasele konverentsile.  Sellel konverentsil tekib naisel tõmme teise psühholoogi Adrianiga. Isadora jätab oma abikaasa ja soostub kaasa minema n.ö trippima tundmatusse koos sisuliselt võõra mehega, kes teatava karismaga suudab naist manipuleerida niivõrd, et too unustab paljudki väärtused. Teekond paneb siiski Isadora endasse vaatama ning mõttes käima ka mineviku radadel.

Üdini seksuaalne raamat, siin ei kirjeldata akte, vaid seksuaalsusele on antud vabam tõlgendus, ihal on elus kandev jõud, partnerite vahetamine on ok,  ennast saab väljaelada ka vaid seksuaalsuse kaudu, seks on nagu elu ainus mõte. Igatahes Isadora elu oli kirev, samas  keeruline, sest eneseleidmine läbi seksuaalsuse toob kaasa segaseid juhusuhteid ja kahtlaseid valikuid, mis omakorda toodavad sisemist ängi. Paljud psühhiaatrid ütleksid: otsib oma isa.  Saan aru nii, et mingis osas on see lugu autobiograafiline, millel omad lisandid juures.  Omaette kasti moodustavad psühholoogid – nad on nagu kamp veidrikke, kes vajaksid samuti abi.😀

Raamatus on väga palju arutlemist, filosofeerimist, viiteid Freudile. Nii mõnelgi kohal panin raamatu kinni ja mõtlesin pikemalt loetu üle. See tekst lihtsalt vajab seedimist. Sest elus on miljonid vastuolud: tahame olla truud, aga kujutleme teisi, tahame olla ausad, aga liialdame, tahame olla siirad, aga oleme silmakirjalikud jne. Samas vaatamata hullumeelse elu kirjeldamisele ei teki mõtetki midagi  hukka mõista ega ka heaks kiita. See on lihtsalt üks omanäoline elu, mis aitab mõtestada naist ka feministlikumast vaatenurgast – Isadora üritab leida oma rolli maailmas, kus rollid: ema, tütar, abikaasa on ammu ette kirjutatud ja peaksid olema iseenesest mõistetavad.

Raamatus loetakse Steinbec´i "Vihakobaraid". Ma ei tea veel, kas võtan selle väljakutse vastu :)

Kuid "Lennuhirmu" julgen soovitada neile, keda ei häiri elupõletamise steenid ja analüüsiv tekst.  

Iga süsteem muutub hullusärgiks, kui visalt nõutakse, et kuuluksid sellesse – tervenisti ja huumorivabalt. Ma ei uskunud süsteemidesse. Kõik inimlik oli ebatäiuslik ja ülimalt absurdne. Millesse ma siis tegelikult uskusin? Huumorisse. Süsteemide, inimeste, iseenese üle lakkamatult naermisse. … sellesse, et ellu suhtuti kui vastuoksuslikku, muutlikku, mitmekülgsesse, naljakasse, traagilisse nähtusesse, milles tuleb ette vapustavalt kauneid hetki. Sellesse, et ellu suhtuti kui puuviljakooli, milles on maitsvaid ploome ja kopitanud pähkleid, kuid mis on mõeldud näljaselt nahka panemiseks, sest sa ei saa nautida ploome, tundmata mõnikord halbade pähklite vastikut maitset lk 153