Jõe äärde välja

 

Elizabeth Gilbert „Jõe äärde välja“

Inglise keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Varrak, 2026

392  lk

Nii nagu enamus Gilberti varasemat loomingut on ka käesolev lugu loodud autori läbielatu põhjal. Seekord on teemaks suhted Rayyaga, süürlannast silmatorkava naisega, kes oli esmalt Elizabethi ihujuuksur ning sellest tutvusest kasvas välja sügavam sõprus ja armumine. Kokku said kaks sõltuvushaiget naist. Elizabeth peab ennast suhte- ja seksisõltlaseks ning Rayya oli hädas erinevate ainetega ning lisaks avastati tal hilises staadiumis maksavähk.

„Jõe äärde välja“ on lugu unistustest, teineteisele kuulumise vajadusest, surmast, ahastusest, leppimisest, hääbumisest ja ka tervenemisest. Gilbert kirjeldab kõiki tundeid detailselt, laskudest sügavale juurte juurde välja. Kirjeldab avameelselt ja üksikasjalikult oma nõrkushetki, vaimset murdumist ja lootusetust, kui ta üritas hoida kontrolli all raskelt haige ja sõltuvuses vaevleva  armsa inimese elu ning ka enda elu. Kõike, mis puudutas Rayya haigust, oli mul keeruline lugeda, sest see lihtsalt kriipis. Esmalt need tundefaasid, mille läbib üks diagnoosi saanu, siis ka kõik need tunded, mida elab elukaaslane kui kaaskannataja, need olid valusad ja väga rasked lugemisehetked. Kui väljamõeldis on tõetruu, siis nii otseselt ta ei mõju, see lugu siin aga lajatab labidaga otse pähe.

Sõltuvusi on igasuguseid, ilmselt saab tituleerida sõnaga „sõltuvus“, kui on mingi tegevus või tunne, mis on üle piiri. Raamatus kirjeldatud suhteid ma sõltuvuseks ei oska pidada, pigem oli see kaootiine elu, millist me endale reeglina lubada ei saa (ei tahaks), seal hulgas palju drooge, palju ravimeid, palju alkoholi, mis aitasid kaasa emotsionaalsele kriisile. Nii et sellest mõttes on  see raamat natuke nagu hoiatusromaangi sõltlastele, mis annab tervikülevaate ühe sõltlase tunnete virr-varrist ning sellest on siis võimalik omad järeldused teha.

Kuna Glibert jutustab hästi emotsionaalselt, lisades pisut ka musta huumorit ja sarkasmi, siis mulle see lugu pigem sobis. Samas on siin pikad eneseanalüüsi kohad ja mõtte kordused (küll teise nurga alt), mis muutusid veidi tüütuks. Aga raamatus on huvitavad autori illustratsioonid ja omamoodi poeesia.

Lugegem!

Me elame lahendustes … või muidu me sureme. Lk 92

Ja sõltuvus on mõistuse haigus. See on haigus, mis igatseb üle kõige mind tabada siis, kui ma olen üksi oma peasiseses pimeduses, et see saaks mu tappa. Ja tapma hakkab see mind nii, et täidab mu teadvuse trobikonna süngete ja kurjakuulutavate mõtetega sellest, milline väärtusetu junn ma olen, kui kohutavad on kõik teised, kui hullust on mind väärkoheldud ja valesti mõistetud, kui palju andestamatuid vigu ma olen teinud, milline kohutav paik see maailm on ja kui väga ma väärin kohest leevendust kõigile neile kannatustele lk 143.