Mida siit näha võib

 

Lasin end taas „Moodsa aja“ sarjal üllatada. Seekord siis saksa kirjandus, Mariana Leky „Mida siit näha võib“.

Luise on raamatu alguses kümne aastane tüdruk, kes elab kõrvalises külas koos isevärki inimestega. Vanaema Selma, Elsbeth, optik, Frederik, ema ja Alberto, Palm, koer Alaska jt. – nad kõik mõjutavad väikest tüdrukut oma vaadete ja ellusuhtumisega väga. Luisel on vedanud, sest teda ümbritseb soojus, hoolimine, armastus. Raamatu lõpuks on Luisest saanud 35 aastane naine, ja „Mida siit näha võib“ ongi Luise kasvamise, arenemise ja armastuse lugu.

Taas üks omanäoline raamat, mis eristub väga huvitavate karakterite ja meeleolu loomise poolest. Eksistensiaalsed küsimused, miks olnud asjad on juhtunud, miks elud on kulgenud nii nagu nad on kulgenud, elu ajalikkus ja omamoodi tähenduslikkus, poevad hinge ning panevad mõtlema selle kõige üle ka pärast raamatu sulgemist. Mulle meeldis, et kõik tegelased on sisimas head, et nad oma nõrkusehetki tunnistavad, nii on võimalik nende kõigi vastu tunda poolehoidu. Lugu on ühtlaselt voolav, pinge ei tõuse ega lange, samas on see miski olemas, mis puudutab ja paneb seda lugu armastama. Ka võimatuna näiv armastuslugu on isetu ja armas. Selles loos on natuke „Väikese printsi“ – näha silmale nähtamatut, ning pisut võrdleks ka „Seitsmenda rahukevadega“, seda just lapsesilmade läbi nähtu osas. Samas meeleolud on siiski oluliselt erinevad. Neid kuldseid lauseid, mis puudutavad, neid on siin samuti palju. „Mida siit näha võib“ on selline tore kombo, mida kujutaks ette ka mõnusa filmina.

Mulle meeldis ja soovitan!

Armastus saab su kätte,..., ta astub sisse nagu kohtutäitur ....  Sisse astuv armastus, ..., kleebib arestimiskleepsu kõigele, mis sul on, ja ütleb: „See kõik ei kuulu nüüd enam sulle.“ Lk 142

Lennujaamad kihavad hoolikalt varjatud tõdedest, mis tahavad viimasel hetkel päevavalgele tulla. Kõikjla oli näga inimesi, kes kallistasid üksteist, ja ma lootsin, et nad tegid seda sellepärast, et päevavalgele oli tulnud tõde, mis ei osutunud kaugeltki nii õudsaks ja hirmutavaks, kui nad olid kartnud. Aga võib olla kallistasid inimesed üksteist nii kõvasti ainult selleks, et mahavaikitud tõel poleks mingit võimalust välja pääseda ega veel viimastel meetritel haisu ja lärmi levitada. Lk 177

Läbiv lause raamatus: Kui me midagi vaatame, võib see meie pilgu eest kaduda, aga kui me ie püüa seda näha, et saa se kuhugi kaduda.

Ja lõpuks üks tore mängu mõte:

Sarnasusemängu puhul nimetasime meie optikule kaks asja, mis ei kuulunud kokku, ja optik pidi nad omavahel ühendusse viima. „Matemaatika ja vasikamaks“ ütlesin mina. „Mõlemad tuleb läbi seedida,“ ütles optik, „ja kumbki ei maitse sulle.“ Lk 41

Kirjastus: Varrak, 2022

262 lk