Kuidas kodustada rebast

 

Oleme ilmselt kõik näinud looduses rebast ja kindlasti väga paljud on näinud rebast ka oma kodu ümber luusimas. Rebane on selline armas loomake, kes tekitab niipalju kiusatust küll, et teda süüdimatult söötma-jootma ja koduloomaks võib pidama hakata. Peaaegu nagu koer, haugub ja puha. Metslooma kodustamise teema on intrigeeriv ja sellepärast pakkus mulle huvi ka see  Lee Alan Dugatkini ja Ljudmila Truti raamat.

Selles raamatus rebaseid muidugi kodustama ei kutsuta. Kuid see lugu aitab mõista loomade arenemise protsesse. Nagu meie, inimesed, oleme põlvkondade kaupa mingil viisil erinevad, küllap nii on ka rebastega - igal põlvkonnal on miski omadus õige vähe teisiti, kui oli eelmisel põlvkonnal ja küllap toimub väike areng ka niiviisi. Kuid lausa idee kodustada rebast, pärineb Eestist, mida asusid realiseerima vene teadlased Dimitri Beljajev ja Ljudmila Trut, kes tegelesid teadliku rebaste uurimise- ja aretustööga.  Uuriti ja analüüsiti muutusi loomade hormoonide tootmises ja nende muutuste geneetilisi põhjusi. Neil kahel õnnestus jõuda oma aretustööga sellisesse staadiumi, mil rebased olidki nagu koerad, liputasid saba ja ootasid paitusi, s.t käitusid nagu koduloomad. Ljudmila kirjutab nii: „Nad on näidanud end healoomuliste olenditena…  niisama ustavad nagu koerad, kuid iseseisvad nagu kassid, võimelised moodustama sügavaid paarissidemeid inimestega – vastastikuseid sidemeid.“  Samas see aretustöö ilma raskusteta ei kulgenud, sest valitsused vahetusid ja kindlasti ei peetud toonases NLiidus seda uurimust perspektiivikaks ning raha selleks ei eraldatud. Kuid teadlaste kindlameelsus, oskus abi otsida ning tohutu entusiasm aitasid neil edasi rühkida.

Minu arvates oli see raamat lisaks loomaarmastajate ennastsalgava töö kirjeldusele ka raamat nõukogude teaduse ühe tahu arengust ja loomade käitumise mõistmisest laiemalt.  Mis sellest, et raamatu üks peaosaline on rebane ja tema arenguetapid kinnistes tingimustes, on ju ikkagi mõnus ette kujutada, kuidas ühes pesakonnas on üks n.ö must lammas, kes ei käitu päris nii nagu teised ja siis see omakorda ristatakse teise pesakonna musta lambaga, kellel omavahel sünnivad juba mitu n.ö musta lammast. Ja nii samm-sammult sellised nunnutamise-rebased sünnivadki. Tore oli lugeda loomadesse kiindumusest, tugevatest sidemetest talitaja ja looma vahel. Kindlasti ei ole raamatust omandatu järele tegemiseks, aga teadmistepagasisse annab loetu väikese panuse küll. Võib olla neile ei soovita, kes ei talu mõttepoegagi sellest, kuidas rebast puuris peetakse. Muidu loomaarmastajad võiksid seda ikkagi lugeda.

Dimitri Beljajev soovis inimkonnale 21. sajandiks: „Olla lahked ja sotsiaalselt vastutustundlikud, püüelda vastastikuse kokkuleppe poole kõigi inimestega, elada rahus, kanda täielikku ja siirast vastutust meie „nooremate vendade“- kõigi Maal elavate olendite ees. Me ei tohiks kunagi unustada, et oleme vaid osa loodusest, ja kui me uurime looduse seadusi ning kasutame neid teadmisi enda heaks ära, peaksime elama harmoonias loodusega.“

Kirjastus: Varrak, 2020

238 lk