Minu Panama

 

Kadri Maripuu „Minu Panama“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

279 lk

Minu Panama on seikluslik ja sisekaemuslik lugu. On ju ühe ukse sulgumise järel julgustükk kandideerida uude maailmajakku, täiesti teise keskkonda ning lasta elul end üllatada. Selles osas oli see raamat nagu seiklusjutte maalt ja merelt. Teisalt vaatab autor sügavuti enesesse ning seegi osa oli inspireeriv – miski ei ole võimatu. Ta harutas iseenda emotsioone heas rütmis troopilise looduse ning elustiiliga, seda oli hea lugeda. Kaugel maal pannakse proovile sõprussuhted, tärkavad uued suhted ning tekib ka kuuluvuse küsimus. Kus on kodu ja kuhu kuulub süda?

Kui paljud minu-sarja raamatud pühendavad palju teksti vaatamisväärsustele, siis Kadri keskendub inimestele ja tundmistele, kuid Panamat oli siiski piisavalt.  Kirjutatu tõi sealse looduse lopsakuse, skorpionite salakavala peitusmängu väga ehedalt kujutluspilti, nii et natuke nagu oleksin ise ka väikese varbaga Panamas käinud.

Ei ütle küll „sinna mina ei satu“, sest üllatusi võib elus ikka tulla, aga suure tõenäosusega on raamatu kaudu reis ainus reaalsus Panamast. Ja see oli tore reaalsus. Aus, siiras, tundeline.

 Lisaks mulle väga meeldis koos telefoniga lugeda, QR koodide taguseid avastada.😊

Võib olla ongi ränduri koht just kahe maailma piiril. Seal, kus kuskile ei kuulu ja samas kuulud igale poole natuke lk 125