Kogutud teaosed

 

Lydia Sandgren „Kogutud teosed“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

687 lk

Kirjanik ja kirjastaja Martin Berg mõtleb oma viiekümnenda eluaasta künnisel möödanikule. Elu on pakkunud mõndagi: armastuse, perekonna, sõpruse, loomingu, kuid mingid asjad mööduvad, hääbuvad, teisenevad mõnikord paratamatult, meist endist sõltumata või siiski ka sõltuvalt. Ühel päeval Martini abikaasa, saladuslik Cecilia haihtub ja jätab kogu vastutuse Martinile. Mees pöördub mälestustesse 70-80ndate Rootsi, mil elu kujuneb, valikud vaatavad vastu. Kas ta toona toimis ta õigesti?  Sealhulgas vaatab ta tagasi ka oma kirjanikutee kujunemisele, loomeprotsessi raskustele.

Perekonnasaagad meeldivad mulle enamasti alati ja ka käesolev ei ole erand. Või siiski on, sest tegelikult ma lausa vaimustusin. Siin on lugu, millel intellektuaalne foon on koguaeg taustaks. Tekst on täis viiteid filosoofiale, kirjandusele, kunstiajaloole, mainitakse kirjandust ja kirjanikke, esitatakse küsimusi loomise ja loomingu üle. Näiteks, kas kirjanduse loomine on trauma või väljaelamine? Muret tuntakse kvaliteetkirjanduse nõudluse üle. Samas see tekst ei ole kordagi kuiv ega igav ning mitte ka liiga akadeemiline. Lisaks muidugi on nauditav lugu ise. Siin on palju salapära, sügavaid sõpruse tundeid, armastust. Tegelased on ehedad, lihast ja luust ning kõigiga on lihtne suhestuda.

See raamat ei ole kiirlugemine, vaid ikkagi lugemise nauding, mis puudutab. Lugu hargneb aeglaselt ning ca 700 lehekülje lugemine võtab aega.

No ja killuke Eestit leidsin ka raamatust, nimelt oli Per´i vanaisa eesti pagulasest ettevõtja lk 424

Mulle väga meeldis!

Eksistents ei ole lõppude lõpuks midagi muud kui üksainus suur väljakutse julgeda. Lasta lahti ja liuelda tundmatusse lk 277

Kes ei ole oma võimete piire kombanud, ei tea, mida ta suudab.  Lk 307

Indiviidi elulugu oli soo, mis koosnes fragmentaarsetest mälestustest, teiste inimeste juttudest, teadvustamata stiimulitest pöörata tähelepanu sinna või tänna lk 370

Aga pooleli olev katse jätab sulle unistused alles; nurjunud katse puhul kaotad alati midagi. Terve elu on võimalik elada nii, et sul jooksmata maraton veel ees, kuni vanus vabastab su ohtudest ja pingutustest … lk 437

Surm ja seks – just sellest kogu kultuur kokkuvõttes kõnelebki. Võib olla ka jumalast. Aga jumal on samas nii surma kui ka seksiga lahutamatult seotud. Jumal on meie viimane võimalus pääseda sellest igavesest jändamisest surma ja seksiga lk 447

Kirjanduse otstarve seisneb kohtumises lugejaga, sünergias, mis sünnib, kui tekst puudutab inimese salajasi hingesoppe. Lugejata tekst on artefakt, kadunud aja potikild, mis huvitab heal juhul ainult mõnda arheoloogiahuvilist. Keele ja kirjanduse väärtus sõltub kokkuvõttes sellest, kuidas neid kasutatakse lk 606