Minu sõbrad

 

Fredrick Backman „Minu sõbrad“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

358 lk

Sellel maailmakuulsal maalil on kolm väikest kuju, keda enamus ei märkagi (nad näevad vaid merd ja paadisilda). Louisa aga näeb ja on neist kujudest lummatud. Tüdruku minevik on keeruline ja tulevikki näib trööstitu. Järjekordsel põgenemisel jookseb ta ühe vanamehe pikali, sealt alates muutub elu. Algab seiklus, mis viib teda kahekümneviie aasta tagusesse lugude maailma, mil need pildil olijad olid neljateistaastased noored. Nad  kõik on üks meie hulgast.

Taas Backman oma headuses. Ta võtab ühiskonna poolt väljatõugatud, eluhammasrataste vahele jäänud, annab neile hääle, mida mõistad, ja elad sellele kogu hingest kaasa. Mina küll tundsin nii. Ta hoiab nõrgemate poole, kohtleb neid võrdselt ning annab võimaluse. Nagu ka varasemate raamatute tegelaste puhul, on siingi kõigil midagi katki: kellel kodu, kellel suhted, kellel enesehinnang. Palju on vägivalda, aga on ka palju ilusaid hetki. Kord on nii kole, nii kole ja siis jälle heldimapanevalt ilus. Elus on paraku nii, et kõige ilusam ja kõige koledam võivad käia käsikäes ja siin loos on need nagu kaks vastandlikku poolt, mis kaaluvad üles ja alla. Raamat kulgeb nii, et pole võimalik ette ennustada, kuhu ta välja jõuab. Kui juba mingi mõttepojuke on pähe tekkinud, siis keeratakse aga vinti juurde ja selgub, et see mõttepojuke ei viinud kusagile.

Backmani võlu on see, et ta oskab nii lihtsalt ja nii palju öelda. Kirjutaksin välja vähemalt veerandi raamatust. Ta loob nii omanäolised karakterid ning süžeegi keerleb nagu karussellil ning  hoog peab alati lõpuni välja. Tema lugudes on indu ja ilu, inspiratsiooni ja tarkust.🙏

Olen Backmani andunud fänn. Iga tema raamat, mis loetud saab, kinnitab minu usku temasse, minu kiindumust ja armastust. Ma võtaksin tal käest kinni.💗

Kui raamatu lõppedes kurgus kriibib, silmis on pisarad (sa ei saa arugi, mille pärast sa nutad, sest kirjanik ju tegelikult säästab lugejat), saad aru, et see oli lugemisnauding.🙏

Kehv eneseusk on laastav viirus. Selle vastu pole ravimit lk 71

..kui rikkad väljas magavad, siis pole nad kodutud, vaid lihtsalt matkal lk 115

Sa oled kunstnik, kui sa lood. Sa oled kunstnik, kui sa näed maailma sellina, nagu see ei ole, kui sa vihkad valgeid seinu! Ükski sitapea kusagil ei saa otsustada, mis on kunst, keegi ei saa sind takistada armastamast seda, mida sa tahad, kogu muu jama üle maailmas võivad küünikud ja kriitikud võimu võtta … aga nad ei saa mingi kuradi nipiga otsustada, kui kõvast su süda lööb. … kunst on niigi piisavalt õrn küünal, selle võib üheainsa ohkega kustutada. Kunst vajab sõpru, kes varjavad tuult oma kehaga ja hoiavad käsi leegi ümber, kuni see suudab omaenda jõul suurelt ja eredalt põleda. Kuni see on põleng. Ohjeldamatu. Lk 176

Kedagi ei ole võimalik sõltuvusest välja armastada, kõik maailma mered on nende pisarad, kes on seda proovinud. Me ei tohi oma laste pärast surra, universum ei lase meil seda teha, sest siis ei jääkski enam emasid lk 179

Vägivald ei ole geneetiline haigus, vägivald on nakkus, see kandub nahalt nahale. Süda nakatub. Lk 267