Polinale

Takis Würger „Polinale“

Saksa keelest tõlkis Mari Tarvas

Kirjastus: Tänapäev, 2025

258 lk

Hannes Prager on sündinud talent, tema kõrvus heliseb muusika ja ta suudab komponeerida imelisi meloodiaid, kuid tema natuur hoiab ande n.ö vaka all. Poiss on tundliku loomuga ning ta ei harmoneeru igaühega. Lapepõlv lagunevas rabavillas koos veidrikust Heinrichi ja emaga on harmooniline. Sõprus Polinaga tundlik ja armas, kuid elud viivad neid  eriteed ning noore mehe hinge jääb vaid igatsus. Selle asemel, et vallutada maailmalavasid, asub Hannes tööle kolimisfirmasse klavereid transportima. Kui aga on klaverid, kas siis loomuomane kutse mängida, saab allutatud? Muusika kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Väga tundlik ja armas lugu, täis muusikat, igatsust, eneseotsimist, enesehaletsust ja püüdu elu absurdsusest üle saada. Samas kihte on siin natuke rohkem kui see, et keegi igatseb kedagi. Pealtnäha on kerge alla anda, lasta elul lihtsalt voolata ning juhustel oma töö teha. Aga kui on väikegi eesmärk, siis võivad ka juhused ette sööta õigeid inimesi, häid klavereid. Lugu on ühtaegu nii kurb, kui ka lootusrikas.

Millegipärast kangastub lugedes „Für Elise“ -  ei oska ette kujutada, kuidas võiks kõlada Polinale (võib olla midagi analoogset).

Imeilus raamatukujundus lisab alati meeldivust juurde, ja lisaks on selles loos see x-faktor on olemas, mis kutsub lugema.

Kes on üksildane, ei saa kedagi kaotada lk 147

Jumal on andnud sulle kõige paremad kõrvad  kogu maailmas, kuid sa ei ole ikka veel õppinud nendega kuulama lk 198

Võib olla on armastus lihtsalt teine sõna lootuse kohta lk 256