Monday, August 12, 2019

Anu


Olen mõelnud, et aitab sõja-teemaliste raamatute lugemisest, sest loetud on mul neid erinevate vaatenurkade alt päris palju.  Seekord jäi silma pealtnäha jällegi midagi teistsugust ja huvi oligi äratatud. Sakslane Lutz Dettmann kirjutab aja-, sõja- ja armastusloo, mille põhi tegevus leidis aset Eestimaal. Raamatu autor on estofiil, kelle armastus Eesti vastu sai alguse juba 1974. aastal.
Baltisakslane Christoph Scheerenberg jätab oma ajakirjanikust naabrile päranduseks päeviku ja märkmed. Päeviku sissekanded ja teave leitud paberitelt juhivad mehe 1938. aastasse, mil noor Christoph sõidab Saksamaalt Tallinna oma lapsepõlveradadele. Juhus viib ta ka Hiiumaale. Sellest külaskäigust saab alguse ilus armastuslugu. Kena rahusuvi lõppeb Christophi kodumaale naasmisega, et kord õpetatud arstina oma kallima juurde naasta.  Maailmas on aga keerulised ajad ning sõda tõmbab armastajate plaanidele mitmekordsed kriipsud peale. Sõjakeerises satub mees küll Eestimaale, kuid rindeoludes on kokkussaamise võimalused pea olematud.
Raamatu esimene pool on romantiline armastuslugu, mida toetavad kenad looduse kirjeldused. Võib olla ehk liigagi sentimentaalne ja pisut venitatud, kuid siis tuleb sõda ja igasugu romantika ning sentimentaalsus on kadunud. Saabub rusuv võitlus, ja see võitlus ei olegi vaid otsene vaenlase jahtimine, vaid see võitlus on ka iseendaga.  Eestmaal sündinud sakslasel tuleb lõpuks pooli valida. Ja kui valida on paljude vahel: kommunistid, fašistid, metsavennad, vaba-lääs, siis kõige selle valiku keskele tahaks kusagile paigutada ka armastuse. Dilemma missugune – kellega ja kuhu jääda, kui on veel võimalik ise valida?! Minu jaoks on põdrakanep lill; kellel olekski õigust otsustada, mis on umbrohi ja mis mitte? Lk 464
Meie maad ja rahvast kirjeldatakse selles loos väga ilusates toonides, oleme malbed, rahulikud, külalislahked, tõe ja õigluse eest väljas. Vaid mõni tilk tõrva rikub seda meepotti. Kuigi, isegi kunagistel sõpradel, kes võitlesid nüüd vaenlaste ridades, on esile toodud inimlikumad jooned.
Taas kord väga haarav raamat, milles on ootamatud pöörded ja piisvalt palju põnevust. Mina lugesin ta läbi „kahe jutiga“.
Raamatul on ka järg "Ja meie kohal vaid sinine taevas", mis on Anu edasise saatuse lugu. Panin sellegi oma lugemiste listi.
Kirjastus: Sinisukk, 2013
464 lk

No comments:

Post a Comment